Kaheksateistkümnenda brümääri riik

Teid on tarastatud, sisse piiratud, rünnatud ja arreteeritud. Teie protest on laiali aetud, teie okupatsiooni on sisse tungitud, teie pikett on laiali saadetud. Nüüd seisate silmitsi millegagi, mida nimetatakse „totaalseks järelevalveks”. Kus iganes te püüate organiseeruda, olete vastamisi riigiga kui püsiva teguriga teie desorganiseerituse taga. „Kehastagu” – kui kasutada Marxi sõna – seda siis märulipolitseinik, kõrge ametiisik või koalitsiooniminister, te leiate selle alati eest: leidlikuna, organiseerituna, tsentraliseerituna, pea alati üks-kaks sammu ees olevana, pea alati poliitilise algatuse monopoli omavana. Mõistagi kujutab riik end rahvaliku ja demokraatliku institutsioonina, mis toetab üldsuse tahet ning hoiab alal avalikku korda kui iga üksikisiku poliitilises kogukonnas täiel määral osalemise eeltingimust. Ometi ütleb teie kogemus, et selle taga on veel midagi, ja te peate endalt küsima: mis sorti asi on riik? On see ülepea mingi asi? On see autonoomne võim ühiskonna üle ja selle vastu või „esindab” see kildkondlikke (klassi-)huve? On see võimurite „tööriist” või väitluste areen? Millised on selle piirid? Kus on selle nõrgad kohad? Kuidas toimub selle võimu kuhjumine ja lagunemine?

***

Aastate eest vestlesin lõunasöögilauas Dan Hindiga, kes selgitas mulle oma huvi „riigi mõistatuse” vastu, nagu ta seda nimetas. Ma teatasin võrdlemisi jämedalt, et minu arvates ei ole seal mingit mõistatust. Võtsin appi Lenini kuulsa demüstifikatsiooni: riik tähendab relvastatud eriorganeid, vanglaid, bürokraatiat ja nõnda edasi. Ta vaatas mind, justkui oleksin põrunud munk, kes deklameerib mingit esoteerilist pühakirja. Ma olin selle ära teeninud. Mu vastus kujutas endast suletud ringi, see oli umbes sama nagu jalgpallimängu defineerimine ühtset vormi kandva meesterühma, palli, väravapostide ja muu seesugusena. Ma ei olnud mõistatust sugugi lahendanud, vaid üksnes loetlenud silmaganähtavaid vihjeid. Ka jalgpall seisneb ju vastastikustes suhetes vormi kandvate meeste vahel, nende ja mänedžeride vahel, mänedžeride ning omanike ja aktsionäride vahel ning kõigi eelnimetatute ja meediaettevõtete, kauplusekettide ning maksejõuliste fännide vahel. Tegemist on sotsiaal-struktuurilise „stsenaariumiga”, kindlat sotsiaalset päritolu kodifitseeritud reeglite hulgaga, klassipõhiste kultuuriliste vormidega, poliitiliste antagonismidega (Rangers versus Celtic jne), massidele suunatud vaatemänguga, kaubatootmisega ja veel palju muuga. „Jalgpalli mõistatust”, isegi kui jätta kõrvale selle populaarsus, saaks lahendada vaid kõigi nende aspektide omavaheliste keerukate kaudsete suhete väljatoomisega. Ma pöördusin tagasi oma praemuna juurde, torkides löödult auke tülgastavalt kleepjasse tahkunud munavalgesse. Tuleb tunnistada, et minu kokkuvõte Leninist oli üsna … kokkuvõtlik. See ohtralt tsiteeritud fraas „Riigist ja revolutsioonist” on sellisel kujul äärmiselt kohitsetud versioon tema argumendist. Leninit huvitasid riigi ja ühiskonnaklasside vaheline suhe, selle päritolu ja arengulugu, selle strateegiline roll klassivõitluses ja nõnda edasi. Tema suhestumine marksistliku traditsiooniga – teoses, mis on lõppeks mõeldud sütitava pamfletina, tegevusjuhisena, mitte monograafia ega traktaadina – on erakordselt terane, isegi kui ta lõppkokkuvõttes klammerdub instrumentalistliku riigikäsituse külge, millest marksistid peavad minu arvates lahti ütlema. Kuid aitab minu nimekaimust.

Riigi mõistatus ei kadunud kuhugi, sest riik ei kadunud kuhugi. Kaugel sellest, et taganeda „majandusliku” vahejoone taha, valvata oma piire, kuid muidu lasta „kodanikuühiskonnal” ajada oma asju neisse sekkumata, oli riik kõikjal, formuleerides ja rakendades ennetavaid tegevuskavasid ning strateegiaid nii siseriiklikult kui ka võõrsil. Sõda, sanktsioonid, eriüksuste operatsioonid, interneerimine, maalt väljasaatmine ja erakorraline üleviimine on vaid riigi kõige tahumatumad ja tooremad väljendusvormid. Kuidas on aga ideoloogiliste tegevuskavade koordineerimisega sellistel teemadel nagu „britilikkus”, „integratsioon”, „kultuur” ja nii edasi? Kuidas on pankade päästmise ja sellele järgnenud kasinusprogrammide koordineerimisega? Kuidas on „sunnitud tööhõive” ja erastamisega? Õieti näis üha ilmsem, et samal ajal kui kapitalistide klass oli ise püsivalt lõhenenud, pidevalt iseenda kõris kinni, vaid harva võimeline püsivateks klassipõhisteks algatusteks, tegeles riik alati millegagi, mis ühel või teisel moel toetas kapitalistlike suhete taastootmist uutel viisidel. Ja säärasena ei paistnud see olevat mitte üksnes riik, vaid kapitalistlik riik.

Üks osa mõistatusest hajus sealsamas. Oli viga püüda tungida riigi tuuma kui teatud eripärasesse vormi. Ei saa olla mingit üldist riigiteooriat. Riik ei ole mingi igavesti kestev vorm, mida võib kohata läbi üksteisele järgnevate ajastute, tootmisviiside ja ühiskondlike formatsioonide, ning selle säärasel viisil tõlgendamine kipub viima hobbesiliku käsitluse juurde riigist kui vahendist „anarhia” (sotsiaalse konflikti) mahasurumiseks. Enimalt saab esitada üldise deskriptiivse visandi selle kohta, mis iseloomustab riigiaparaati (relvastatud eriorganid jne), või riigitüüpide põlvnemisloo, tuues välja korduvad tegurid (olgugi et ka neil teguritel on täiesti erinev sisu ja need seisavad üksteisega täiesti erinevates suhetes, olenevalt ajaloolisest epohhist, millesse nad on paigutunud). Kuid kapitalistliku riigi teooria on võimalik ja parim viis sellele läheneda näib olevat riigi vaatlemine selle raamistikus, ühiskondliku formatsiooni taustal.

*** 

See ongi üks neist asjadest, millega „Louis Bonaparte’i kaheksateistkümnes brümäär” tegeleb. Teose rafineeritud vahe stiil ja salvav iroonia muudavad selle ühtlasi kirjandusklassikaks. See on teatud mõttes kummaline, kuid säärast „süžeestamise viisi”, nagu pomo-teoreetikud seda nimetaksid, rakendatakse taotluslikult pedagoogilisel eesmärgil. Satiiriline pisendamine peaks näitama, kuidas potentsiaalselt maailmaajaloolise tähtsusega sündmustel oli alati määratud saada alandatud labaseks farsiks, kuidas jõudude liikumine mitmesuguste lipukirjade all kujutas endast revolutsiooni õõnsat pantomiimi. Kõnealune teos vaatleb Louis Bonaparte’i poolt 2. detsembril 1851 läbi viidud riigipöörde poliitilisi tagamaid. Sealt ka teose pealkiri: Marxi jaoks on see riigipööre Napoleon Bonaparte’i VIII aasta kaheksateistkümnenda brümääri (9. novembri 1799) traagilise putši jantlik kordus. Tragöödiast farsini – kirjanduslikku paroodiat võib aimata juba teksti esimestest sõnadest. Prantsuse ajaloo ja kodanlike kirjandustraditsioonide parodeeriva ülevõtmisega tungib „Kaheksateistkümnes brümäär” näivuse kihtide taha – mitte selleks, et heita need kihid pettusena kõrvale (ahaa, Napoleoni raudse maski taga peidab end kodanluse ebakangelaslik külm arvestus!), vaid selleks, et näidata nende vajalikkust ja mõjusust; mitte selleks, et neist vabaneda, vaid selleks, et neid läbi mängida, näidata nende toimimist.

„Kaheksateistkümnes brümäär” on ühe poliitilise situatsiooni põhjalik analüüs. Kuid sellest koorub välja Prantsuse ühiskondliku formatsiooni ja iseäranis Prantsuse riigi üldseisundi peen diagnoos. Teksti elegantne liikumine analüüsi eri tasandite vahel, abstraktse ja konkreetse (või kui soovite, mõttelis-konkreetse) vahendamine, üleminek poliitilistelt suhetelt ideoloogilistele ja tootmissuhetele, maskide ja peibutiste ülimalt peen ja sugestiivne analüüs nagu ka liikumine semioosi ja esituse vahel, diskursuseteooria avant la lettre ning strateegiline klassianalüüs muudavad selle erakordselt rikkalikuks uurimuseks. Olgugi et Marx kirjutas selle teksti õige pea pärast vaadeldavaid sündmusi, tegi ta seda otsustavalt ajaloolisel, mitte ajakirjanduslikul moel: keerukas periodiseering, viis, kuidas Marx kaardistab sündmuste ajalist struktuuri ja strateegilisi võimalusi igas etapis, näitab seda, kui tõsiselt ta võtab oma taotluse ajaloolist aspekti. Ta on võtnud nõuks seostada need sündmused sügava ajaloolise dünaamikaga veel enne, kui tolm on lõplikult maha langenud, ning teha seda ühtlasi viisil, mis peab silmas nende eripära. See on ka põhjus, mis need marksistlikud teoreetikud, keda huvitab esmajoones idiograafiline – eelkõige Gramsci –, on „Kaheksateistkümnenda brümääri” juurde üha uuesti tagasi pöördunud. Siinne pikale veninud eessõna peaks seletama ja õigustama keskendumist ühele Marxi tekstile, selleks et uurida riigi küsimust.

*** 

1848.–51. aasta pentsikusi vaadeldes tuli Marx esmakordselt välja riigiteooria elementidega – selle projektiga kavatses ta jätkata „Kapitali” järjes. Kui pealtnäha oli Louis Bonaparte lihtsalt tühistanud kodanliku revolutsiooni saavutused, pöördudes tagasi absoluutse monarhia ning „mõõga ja preestrirüü häbematult lihtsa valitsemise” juurde, siis Marxi väitel kujutas tema režiim tegelikult midagi uut. Ja selle adumiseks tuleb mõista neid ühiskondlikke huvisid, mis olid kannustanud poliitiliste jõudude vahelist võitlust, nagu ka nende asetust üksteise suhtes, mis andis Napoleon le Petit’le võimaluse võimu haaramiseks. Oli aset leidnud läbikukkunud revolutsioon: miskipärast ei õnnestunud Prantsuse kodanlusel ja lihtrahvaklassidel korrata 1789. aasta suursaavutust. Esimene erinevus nende kahe situatsiooni vahel seisnes selles, et ajastu, mil kodanlus mängis progressiivset ajaloolist rolli, oli lõppemas. Kapitalistlike suhete areng ning kapitali ja tööjõu vastandlikud huvid tähendasid, et kodanlusest oli saamas üha konservatiivsem klass. Teine erinevus oli valitseva klassi üha suurenev killustumus: peamisteks rühmitusteks olid finantskapital, tööstus ja suurmaaomanikud. Viimaseid esindasid korraparteis omavahel rivaalitsevad monarhistlikud fraktsioonid. Legitimistid olid liidus suurmaaomanikega, orleanistid finantsaristokraatiaga. Põhimõtteliselt oli tegu eri monarhistlike dünastiate toetajatega, kuid selle rivaalitsemise keskel leidis aset kildkondlik võitlus konkureerivate klassirühmituste vahel hegemoonia nimel riigis. Ja selle võitluse käigus pidasid nad sõda alamate klasside toetuse pärast: näiteks teesklesid legitimistid vahel töölisklassi kaitsjaid ekspluataatorlike tööstus- ja finatskapitalistide eest. Taas kord kodifitseerivad ja esindavad näivuse kihid, vanaaegsete intriigide ja esmasünniõiguste tühi hiilgus, vägagi tänapäevaseid konflikte. Poliitilise esindatuse küsimus selle eri tähendustes asub siinkohal Marxi analüüsi keskmes. Sellega seoses tasub ühtlasi tähele panna, et suurmaaomanikud kujutavad endast kapitalistliku klassi fraktsiooni, kuivõrd „suurmaaomand, hoolimata oma edvistamisest feodalismiga ja oma seisuseuhkusest, oli tänapäeva ühiskonna arenemiskäigu mõjul täiesti kodanlikuks muutunud.”

Nii või teisiti, kui kodanlus oli nõnda lõhestunud ja nõrgestatud, tähendas proletariaadi nõrkus, tema noorus ja vähene areng, et ta ei suutnud haarata juhirolli riiklikus poliitikas. Samuti ei suutnud ta moodustada klassidevahelisi liite, mis olnuksid vajalikud revolutsiooni vasakpoolse tiiva edu saavutamiseks. Marx oli 1848. aastal kirjutanud sellest, kuidas linnatöölised peaksid ühinema maaproletariaadi ja revolutsiooniliste talupoegadega. Kuid lõppkokkuvõttes oli linnades elav töölisklass isoleeritud. Niisiis valitses klasside vahel teatavat laadi patiseis, seisak, mida üksi klass üksi ei suutnud ületada. Patiseisu lahendamine langes Louis-Napoleon Bonaparte’ile, juhmile käperdisele, kes suutis sellegipoolest oma isikus kokku viia mitmeid ühiskondlikke huve. Napoleon le Petit, nagu Victor Hugo teda nimetas, oli olnud parempoolsete monarhistide kandidaat, kuna teda nähti korra esindajana; töösturite oma tema liberaalsete majandusalaste vaadete tõttu; ja maaelanikkonna klasside passiivse enamuse oma, kuivõrd nende jaoks tähendas nimi „Bonaparte” midagi (rahvuslikku suurust) eimiski asemel. „Kõige piiratum inimene Prantsusmaal”, ütles Marx, „sai kõige mitmekülgsema tähenduse.” Tema peamisele vastasele Cavaignacile olid vastu niisama mitmekesised jõud, nende seas sotsialistid, kes ei võinud talle andestada tema sõjavälist karjääri ega osalemist tööliste pihta suunatud tapatalgutes. „Demokraatlikku sotsialisti” Ledru-Rollini umbusaldas linnastunud töölisklass selsamal põhjusel. Bonaparte võitis samal ajal enda poolele ka nõndanimetatud lumpenproletariaadi, mis koosnes deklasseerunud talupoegadest ja töölistest, soldatitest, õnneotsijatest, kelmidest ja teistest. Säärasele sotsiaalsele baasile toetuski 10. detsembri ühing, Bonaparte’i toetav fraktsioon. Ent Bonaparte ei „esindanud” kõiki neid klasse ühel ja samal moel – see on oluline punkt, mille juurde tuleme hiljem tagasi. Ta asus presidendiametisse, olles sõlminud liidu korraparteiga, kuid vabanes lõpuks viimasest ja kuulutas end Napoleon III-ks ja Prantsuse keisriks.

Kuid enne, kui võtame vaatluse alla „bonapartismi” küsimuse ja selle seose riigiteooriaga, on oluline näha liikumist: massijõudude tõuklemist; masside vahetumist erinevate poliitiliste lipukirjade all; valitseva klassi killustumist; esindusmeetodite keerukaid ja ootamatuid muutusi; ning viisi, kuidas riiki seatakse kahtluse alla ja okupeeritakse. Kasutades Marxi periodiseeringut, kuid püüdmata matkida tema stiili (mis kujutaks endast jämedat lugupidamatust originaali suhtes), kirjeldan järgnevalt üldjoontes selle protsessi skeemi.

*** 

Marx alustab esimesest perioodist: „1848. aasta 24. veebruarist kuni 4. maini. Veebruariperiood. Proloog. Üldise vennastumise komöödia.” 1848. aasta Veebruarirevolutsiooniga oli vabanetud monarhiast ja loodud Teine Vabariik. Ühiskondlikud jõud, kes selle vabariigi loomiseks ühinesid, olid esialgu kodanlikud liberaalid ja töölised. „Komöödia” seisnes kodanluse lubaduses kaitsta tööliste, kehvas seisus väikekodanlaste (eriti käsitööliste, kelle eluviis oli kriisis) ja haritlaste huve, kelle jaoks nappis austusväärseid ametikohti. Niisiis lubasid kodanlikud vabariiklased luua demokraatliku ja sotsiaalse vabariigi. Nad andsid valimisõiguse miljonitele meessoost töölistele ning leevendasid repressioone ja tsensuuri. Tol kevadel puhkesid õitsele sajad ajalehed. Marxi hinnangul kujutab demokraatlik vabariik endast kapitali jaoks ideaalset klassivõimu vormi – ühesõnaga, demokraatlik vabariik on kodanluse diktatuur. Kuid ühtlasi loob see poliitilise maastiku, kus kodanluse vastasseis proletariaadiga muutub avalikuks ja üldise vennastumise „komöödia” hajub õhku. Esiti pidas kodanlus oma sotsiaalsetest lubadustest kinni, lisades demokraatlikule vabariigile proto-heaoluriigi, kus riiklikud töökojad (põhimõtteliselt riigistatud ettevõtted) pakkusid töötutele teenistust. Mai lõpuks oli sel kombel värvatud 100 000 inimest. Kõik selleks, et paremini kindlustada oma diktatuuri üldise vennastumise lipukirja all: kuid just siin hakkas „komöödia” mõranema.

Teise perioodi jooksul konstitueeritakse vabariik ja kutsutakse kokku Asutav Rahvuskogu ning see jaguneb kolmeks alaetapiks: „1. 1848. aasta 4. maist kuni 25. juunini. Kõigi klasside võitlus proletariaadi vastu. Proletariaadi lüüasaamine juunipäevil.” Kodanlus oli juba hakanud pahaks panema makse, mida pidi tasuma töökodade ülalpidamiseks, nagu ka seda üha kasvavat survet, mida avaldasid töölised vastloodud demokraatlike institutsioonide kaudu. See viis üleüldise parempoolsema meelsuse kujunemiseni proletariaadi vastu liitunud klasside seas ning aprillis toimunud valimistel osutusid võidukaks konservatiivid ja mõõdukad. Juuniks oli hakatud töökodasid sulgema. Pealinnas püstitati taas barrikaade ja kodanlikest vabariiklastest said selged reaktsionäärid. Töölisklassi vastupanu murdis pealinnas Rahvuskaart: 1500 inimest tapeti rahutuste mahasurumise käigus, 300 mõrvati hiljem ja 12 000 saadeti töölaagritesse koloniaalses Alžeerias – ehk, nagu kinnitas kodanluse tuttavlik refrään, kord taastati.

Teise perioodi teine alaetapp: „1848. aasta 25. juunist kuni 10. detsembrini. Puhaste kodanlike vabariiklaste diktatuur. Konstitutsiooni väljatöötamine. Piiramisseisukorra väljakuulutamine Pariisis. Kodanliku diktatuuri kõrvaldamine Bonaparte’i valimisega presidendiks 10. detsembril.” Vasakpoolsete ja töölisklassi kaotus jättis riigiaparaadi „puhta” kodanlik-vabariikliku bloki juhtimise alla, mis oli endiselt kujunemas üha parempoolsemaks, olgugi et neile pakkusid vähesel määral opositsiooni radikaalid ja sotsiaaldemokraatlik Montagne (Mägi). Konstitutsiooni parandati ülimalt konservatiivsel moel, kriipsutades muuhulgas läbi klauslid, mis toetasid „õigust tööle”, ning jättes hariduse katoliku kiriku voli alla. Kolmas alaetapp: „1848. aasta 20. detsembrist kuni 1849. aasta 28. maini. Konstituante’i võitlus Bonaparte’i ja temaga ühinenud korrapartei vastu. Konstituante’i hukkumine. Vabariikliku kodanluse langus.” Selle etapi vältel sõltus konservatiivne korrapartei üha enam Bonaparte’ist ja sattus üha suuremasse vastuollu „puhaste” kodanlike vabariiklastega. Viimaste valitsemine leidis oma lõpu 1849. aasta 28. mai seadusandliku kogu valimistega, mis andsid ülekaaluka võidu korraparteile. Selleski väljendus selgelt kodanluse jätkuv kaldumine paremale ja nende lahtiütlemine vabariiklastest.

Kolmas periood on kõige keerukam, liigendudes kolmeks alaetapiks, millest viimane jaguneb omakorda neljaks osaks. Esimene alaetapp: „1849. aasta 28. maist kuni 1849. aasta 13. juunini. Väikekodanluse võitlus kodanluse ja Bonaparte’i vastu. Väikekodanliku demokraatia lüüasaamine.” Olgugi et parempoolsed olid valimised võitnud, oli seadusandlikusse kogusse 25% häältega valitud ka vabariiklastest ja sotsialistidest koosnev radikaalne vähemus, mida tunti Mäena. Marxi jaoks esindasid nad teatud laadi väikekodanlikku sotsialismi, mis seisnes peaasjalikult kapitalismi reformimises ja täiustamises: suurkodanlus ekspluateerib meid rahanduse kaudu, seega tahame krediidiasutusi; ta murrab meid konkurentsi abil, seega tahame riigipoolset kaitset; jne. Mägi jätkas korraparteile vastuastumist parlamendis ja heideti vastutasuks Kogust välja. Teine alaetapp: „1849. aasta 13. juunist kuni 1850. aasta 31. maini. Korrapartei parlamentlik diktatuur. Korrapartei kroonib oma võimu üldise valimisõiguse kaotamisega, kuid jääb ilma parlamentlikust ministrite kabinetist.” Korrapartei kontrollis ministrite kabinetti, olles liidus Louis-Napoleoniga, ning hoidis koos enam-vähem stabiilset valitsust kuni uute valimisteni aastal 1850. Nendel valimistel saavutasid vasakpoolsed Pariisis ülekaaluka võidu. Korrapartei vastas sellele meeste üldise valimisõiguse kaotamisega ja umbkaudu 30% häälte eemaldamisega valijate nimekirjadest.

Kolmas alaetapp hõlmab kõige keerukamat ja kokkusurutumat tegevuste järgnevust. Marx alustab: „1850. aasta 31. maist kuni 1851. aasta 2. detsembrini. Võitlus parlamentliku kodanluse ja Bonaparte’i vahel.” Tegemist on otsustava käiguga, mis teeb Louis-Napoleoni riigipöörde võimalikuks. Marx jaotab selle perioodi neljaks eri sammuks. Esiteks, perioodil, mis kestis 12. jaanuarini 1851, kaotas parlament „ülemjuhatuse armee üle” Louis-Napoleonile. Teiseks, ajavahemikus 11. aprillini 1851 sundis korrapartei nõrkus seadusandlikus kogus teda astuma koalitsiooni radikaalidega, kelle ta oli sealt varem välja heitnud. Kolmandaks, vahemikus 9. oktoobrini 1851 lagunes korrapartei „oma üksikuteks koostusosadeks”, kusjuures vastuolu täidesaatva võimu (Louis-Napoleoni) ja parlamendi vahel üha süvenes, ning leidis aset „kodanliku parlamendi ja kodanliku ajakirjanduse lõplik lahkulöömine kodanluse massist”. Viimaks, ajavahemikus, mis lõppes riigipöördega, muutus lõhe parlamendi ja täidesaatva võimu vahel avalikumaks. Parlament oli maha jäetud „omaenese klassi, armee, kõigi teiste klasside poolt”. Kodanlik võim langes ilma igasuguse vastupanuta. Riigipöörde ettenägemine ja selle juhtfiguuride saamatus ei saanud takistuseks selle edule. Niisiis: „Bonaparte’i võit. Keisririigi restaureerimise paroodia.”

***

Nagu mainitud, kujutab keisririigi restaureerimise „paroodia” siin endast tegelikult tänapäevast lugu klassivõimekuse läbikukkumisest, kodanliku algatuse ja juhtimise kokkuvarisemisest, loosungite võltspaatosest, mis reedetakse enne, kui tint on kuivanud. See räägib kodanliku riigi teatud vormist, milles kodanlusel puudub võim. Revolutsiooni eel ei olnud valitsenud mitte kodanlus, „vaid selle üks fraktsioon: pankurid, börsi- ja raudteekuningad, söe- ja rauakaevanduste ning metsade omanikud, üks osa nendega liitunud suurmaaomanikke – niinimetatud finantsaristokraatia.” Kõrvale olid jäetud muidugi ka töölised, „kõik väikekodanluse eriliigid” ja talupojad. Isegi töösturid olid opositsioonis. „Seevastu iga väikseimgi rahanduslik reform jooksis karile pankurite vastuseisu tõttu.” Pärast 1848.–51. aasta farssi oli kodanlus taas kord võimust ilma. Õieti ei olnud ükski klass suutnud võimu haarata: võimul oli riigiaparaat ise, üha võimsam bürokraatlik ja sõjaväeline masinavärk, mis oli omavahel võistlevatelt ühiskonnaklassidelt saanud mõningase autonoomia. See oli piisavalt võimas, piisavalt iseseisev, et selle etteotsa sai kõlvata joomarist õnnekütt, keda toetasid lumpenproletariaat ja väiketalupojad. Säärane oli lühidalt „tsesaristlik” ehk „bonapartistlik” režiim.

Sedasorti režiimil on kolm vahetut elementi. Esimene neist on riigiaparaadi autonoomia omavahel võistlevate klasside suhtes; teine on režiimi passiivse toetusbaasi olemasolu rahvastikus; kolmandaks on kodanlus poliitilisest ülekaalust loobumisega säilitanud ülevõimu tootmissuhete tasandil. Tsesarismi mõistet on praeguseks mitmes eri suunas edasi arendatud. Näiteks Gramsci tugines sellele mõistele fašismi analüüsis, kuigi sellest on tihtilugu abi otsitud kõikjal, kus on esile kerkinud üht või teist laadi populistlikud valitsused. Teised teoreetikud, neist paljud Althusseri mõjutustega, on leidnud, et see analüüs kinnitab riigiaparaadi üldisemat „suhtelist autonoomiat”. Mul ei ole kavatsust neid juhtlõngu siinkohal edasi arendada; ma loetlen neid vaid näitamaks, et vaadeldava uurimuse, „Kaheksateistkümnenda brümääri” teoreetilised (ja seega poliitilised) tulemused on sügavad ja palju diskuteeritud.

Pigem on mu eesmärk välja tuua mõned Marxi uurimuse implikatsioonid. Neist esimene on riigi kui eraldiseisva aparaadi erakordne võim, sedasorti võim, mis laseks tal toimida ühiskonnas enam-vähem autonoomse jõuna. Tänapäeval on see märksa ilmsem kui perioodil, mida Marx kirjeldas. Teine puudutab seost ühiskondlike klassidega. Klasside rolli ei määra ära mitte üksnes riigi tegevus: juba riigi struktuur ise ei ole klasside suhtes neutraalne. See ei tähenda, nagu saaks mingi kindla riigi klassibaasi välja lugeda selle erinevatest tunnusjoontest. Lõppeks, kui demokraatlik vabariik on ideaalne hea tervise juures oleva kodanluse jaoks, võib mingit laadi diktatuur (mitte tingimata tsesaristlik diktatuur) osutuda tema päästjaks kriisiolukorras. Göran Therborni arvates on küsimus selles, millist rolli mängib riik kapitalistlike ühiskondlike suhete edendamises, nende edasise taastootmise võimaldamises või takistamises. Kolmas implikatsioon on riigi ja tsiviilühiskonna vaheline suhe. Olgugi et riik ei ole klasside suhtes neutraalne – ja seetõttu on Marx seisukohal, et seda tuleb lammutada, mitte täiustada –, kujutab see endast ometi maastikku, millel tegutsevad rivaalitsevad klassid oma võitluses esindatuse nimel. On võimatu olla ükskõikne ettetulevate esindatuse vormide suhtes. Mitte sellepärast, et need kujutaksid endast väljaspool poliitilist süsteemi asetleidva „reaalse” klassivõitluse „peegeldust”, vaid seetõttu, et need on ise klassivõitluse äärmiselt kaudsed vormid. Nagu ka seetõttu, et klasside esindatus riigis avaldab vormivat mõju klasside käitumisele tsiviilühiskonnas. Kui esindatus laguneb, muutuvad poliitilised jõud parlamendis kasutuks, pidetuks: aga ka need klassijõud, mida nad on üritanud esindada, kaotavad seeläbi hääleõiguse. Neljandaks, riik täidab teatud rolli seoses valitseva klassi killustumisega. Säärane killustumus on kapitalistliku arengu paratamatu aspekt ja kujutab endast vaid ühte viisi, kuidas kodanluse „üldine” huvi on võimalik vaid ühe tema kildkonna ülevõimu tingimustes. Killustumusele lisandub kapitalistliku klassi liikmete individuatsioon ja omavaheline konkurents. Tulemuseks on see, et kui riik ei suudaks toimida ühendava tegurina, mis korraldab ühiskonnaklasside võimu aparaadi enda sees, oleks kapitalistlik klass ehk pidevalt iseendal kõris kinni, nagu eespool mainisin. Poulantzas leidis, et võimude lahusust – jagunemist täidesaatvaks, seadusandlikuks ja kohtuvõimuks – võib mõista võimujaotusena, milles võimulolev klass või kildkond omab kontrolli täidesaatva võimu üle. Nii või teisiti peab riik mängima ennetavat rolli valitsevate klasside ühtsuse – ja vastavalt ka valitsetavate klasside lahutatuse – tagamisel.

Richard Seymour

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s