Rosa Luxemburgi pärand

Rosa Luxemburg, üks sotsialistliku liikumise ajaloo suuri juhte, mõrvati 1919. aasta 15. jaanuari ööl. Ta võeti Sotsiaaldemokraatliku Partei juhi Friedrich Eberti korraldusel Saksa reaktsiooniliste Vabakorpuste (Freikorps) diviisi poolt kinni, tema pealuu purustati püssipäraga ja surnukeha heideti Berliini Landwehrkanalisse. Tänapäeval tähistab seda kohta lihtne mälestusmärk. Keset Tiergarteni puid seisab metalltähtedes Rosa Luxemburgi nimi. Mälestusmärgi tagasihoidlik ilme ning selle kanaliäärse asupaiga vaikus ja eraldatus ei anna kuigivõrd aimu tema surma ümbritsenud tormilistest asjaoludest – see leidis aset tööliste, madruste ja soldatite revolutsiooni esimestel kuudel, mis Esimesele maailmasõjale 1918. aastal lõpu tegi. Luxemburg hukkus ajal, kui reformimeelse Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) ning Luxemburgi ja Karl Liebknechti ümber kogunenud revolutsionääride vahel (Spartakuse Liiga, hilisem Saksamaa Kommunistlik Partei) toimus äge heitlus töölisliikumise südame nimel. Samuti ei anna see mälestusmärk mingit aimu Luxemburgi kui revolutsioonilise sotsialisti elu tähtsusest, sellest inspiratsioonist, mida ta oma eeskujuga pakub, ega tohutust mõjust, mida ta on avaldanud oma järelkäijatele. Sõduri püssipära võis küll purustada tema pealuu, kuid tema pärandit ei saanud niisama lihtsalt hävitada.

Reform või revolutsioon

Luxemburg sündis 5. märtsil 1871 Poolas ja alustas aktivistina sealses põrandaaluses revolutsioonilises liikumises. Ülimalt andeka poliitilise juhina sattus ta aga Saksa töölisliikumise keskmesse, kus võttis alates 1890. aastate lõpust sisse koha Saksa sotsialismi radikaalse tiiva liikumapaneva jõuna. Oma 1899. aastal avaldatud pamfletis „Ühiskondlik reform või revolutsioon” astus ta välja Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) nende liikmete vastu, kes taunisid revolutsiooni ja pooldasid selle asemel keskendumist kapitalismi järk-järgulisele reformimisele parlamendi ja ametiühingute tegevuse kaudu. Selle nõndanimetatud revisionistliku voolu juhtfiguur oli Eduard Bernstein. Oma raamatus „Sotsialismi eeldused ja sotsiaaldemokraatia ülesanne” leidis Bernstein, et kapitalistliku süsteemi arenguga saab ületatud Marxi tuvastatud kalduvus kriisi tekkele, ning see loob võimaluse püsivalt ja rahumeelselt üldise heaolu poole pürgimiseks.

Vastuseks Bernsteinile väitis Luxemburg, et süsteemi arenguga ei saa kapitalismis peituvad vastuolud ja kalduvus kriisi tekkeks ületatud, vaid need hoopis võimenduvad. Saksamaal 19. sajandi lõpukümnenditel esinenud kasvu ja jõukuse periood oli vaid nii-öelda vaikus enne tormi. Õige varsti, väitis Luxemburg, pidid süsteemile omased vastuolud taas välja tulema. Ainult et seekord, arvestades tööstuse suuremat kontsentreeritust ning ägenenud riikidevahelist konkurentsi turgude ja ressursside nimel, saab kriis olema sügavam kui kunagi varem.
Veidi rohkem kui aastakümne möödudes, Esimese maailmasõja puhkedes 1914. aastal, sai selgeks Luxemburgi hinnangu paikapidavus. Veelgi enam, sotsiaaldemokraatlike parlamendijuhtide käitumine, kes heitsid kõrvale kõik oma pikaaegsed antimilitaristlikud traditsioonid ning hääletasid sõjategevuse finantseerimise poolt, kinnitas tema seisukohta, et süsteemi muutmise asemel muutuvad reformistid süsteemi mõjul ise.

Nagu Luxemburg seda sõnastas: „Inimesed, kes väidavad end pooldavat seaduste reformimist poliitilise võimu haaramise ja ühiskondliku revolutsiooni asemel, ei taotle tegelikult mitte rahumeelsemat, vaiksemat ja aeglasemat teed sama eesmärgini, vaid erinevat eesmärki.” Seistes silmitsi kapitalismi uuenenud kriisiga ning enneolematult ulatusliku sõja ja brutaalsusega, andis reformistide väljendatud usk pikas perspektiivis sotsialistliku ühiskonna saavutamisse teed kehtiva korra enam või vähem otsekohesele kaitsmisele.

Luxemburgi elu tragöödia seisneb asjaolus, et selleks ajaks, kui ta mõistis SPDst lahkulöömise ja selgelt revolutsioonilise organisatsiooni ülesehitamise vajalikkust, oli juba liiga hilja. Revolutsiooniliste vasakpoolsete nõrkus sõja ajal tähendas, et sõjajärgsete aastate 1918 – 1923 otsustavates lahingutes oli revolutsionääridel alatasa raskusi sündmustele järelejõudmisega, mis andis sotsiaaldemokraatlikele juhtidele ja teistele Saksa tagurlikele jõududele ruumi „korra” taastamiseks. Nende lüüasaamiste tegelikku hinda näitab Saksamaa ajaloo järgnev kulg, mis võttis otsejoones kursi 1930.–40. aastate katastroofidele.

Tollaste vaidluste tähendus nüüdisaja jaoks on ilmne. Neoliberaalne usutunnistus, milles selle jüngrid nägid pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal üldise rahu ja heaolu tagatist, on hooletult ehitatud laevana jooksnud kõige sügavama üleilmse majanduskriisi karidele pärast Suurt depressiooni. Tänapäeva kitsis ja kõhetus kapitalistlikus süsteemis kujutab sõna „reform” endast üha enam vaid koodnimetust kasinusele, rünnakutele töölisklassi elustandardi pihta, kärbetele tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalhoolekande vallas. Kapitalismi pakutavad „edusammud” on järjest enam kujunemas maailma rahvastiku kaduvväikese vähemuse edusammudeks kõigi olemasolevate inim- ja loodusressursside rakendamisel omaenda rikastumise vankri ette.

Revolutsioonilist alternatiivi peavoolupoliitika mädasoole on tänapäeval vaja tungivamalt kui iial varem.

Massistreik

Mõeldes selle peale, milline see alternatiiv võiks välja näha, võime taas tuge otsida Luxemburgi panusest – tema rõhuasetusest Marxi arusaamale revolutsioonist kui „töölisklassi enesevabastusest”. Selles küsimuses on oluliseks teoseks tema pamflett „Massistreik”, mille Luxemburg kirjutas 1905. aasta esimese Vene revolutsiooni järel. Lääne-Euroopa sotsialistlik liikumine tervitas Venemaal aset leidnud sündmusi entusiasmipuhanguga. Iseäranis andis tööliste massistreikide mängitud keskne roll enesekindlust Saksa SPD ja ametiühingute radikaalsetele liikmetele.

SPD ja ametiühingute reformimeelsetes juhtides tekitas tööliste seas maad võtnud entusiasm massistreigi suhtes aga tõsist muret. See käis kõigi mängureeglite vastu, hägustades piire poliitiliste nõudmiste – partei mängumaa – ja majanduslike nõudmiste vahel, mis olid justkui ametiühingute ülesandeks, ning võis kaasa tuua võitluse kõrvalekaldumise reformi hoolikalt kindlaksmääratud radadelt. Mitmete ametiühingujuhtide, parlamentääride ja parteiametnike jaoks olid ametiühingute korralduse areng ja SPD parlamentaarse tegevuse edendamine muutunud eesmärkideks iseeneses. Ametiühingujuhtide seas levinud suhtumise saab kenasti kokku võtta Theodor Bömelburgi sõnadega: „Oma organisatsioonide arendamiseks vajame rahu töölisliikumise ridades.” Streigid kurnasid ametiühingute rahakotti ja võisid välja vihastada kapitalistliku riigi; viimane võis omakorda rakendada karistusmeetmeid, mis takistaksid ametiühingute masinavärgi libedat toimimist. Kuivõrd massistreigid said olla kasulikud või vajalikud, kujutasid need endast taktikat, mida võis hoolikalt ja läbimõeldult, õigel ajal ja õigetes tingimustes rakendada vaid ametiühingute juhtkond.

Seevastu Luxemburgi hinnangul tähendasid Venemaal 1905. aastal esinenud revolutsioonilised massistreigid ajakohast meeldetuletust selle kohta, kus paikneb sotsialistliku liikumise tõeline läte. Tema jaoks ei peitunud liikumise tugevus mitte ametiühingute üha hiiglaslikumaid mõõte võtvas bürokraatlikus masinavärgis ega partei hoolikalt kaalutletud parlamentaarsetes manöövrites, vaid tööliste endi aktiivses võitluses. Luxemburgi arvates tähendas tööliste otsene kaasamine võitlusse töölisliikumise edasijõudmise võtit, seda nii majanduslikus kui ka poliitilises mõõtmes. Tööliste majanduslik võitlus paremate palkade ja tingimuste nimel ning võitlus töölisliikumise poliitiliste eesmärkide edendamiseks olid omavahel selgelt vastastikuses seoses: „Iga poliitilise tegutsemise hiidlaine jätab endast maha viljaka sette, millest võrsub tuhat majanduslikku võitlust. Ka vastupidine peab paika. Tööliste pidev majanduslik võitlus kapitali vastu toetab neid poliitilise võitluse puhkepauside ajal.”

Tänapäevaseid näiteid, mis seda mõtet illustreerivad, pole raske leida. Tasub vaid pilk heita sündmustele Egiptuses Mubaraki kukutamise ajal ja selle järel, et mõista rolli, mida tööliste streigid võivad mängida selgelt poliitilises liikumises, ning, vastupidi, ka poliitiliste võitude potentsiaali pakkuda mängumaad majandusliku võitluse laiendamiseks. Majandusliku ja poliitilise sfääri rangelt lahus hoidmine, nagu tegid Luxemburgi aja reformistid, tähendab selle vastastikust tuge pakkuva ja liikumisele kui tervikule jõudu andva dünaamika väljalülitamist.
Kooskõlas Marxi rõhutatuga, et kapitalismi kukutamine ja sotsialistliku ühiskonna ülesehitamine saab õnnestuda vaid tööliste endi tegevuse baasilt, tõi Luxemburg välja selle, kuidas massistreigid toetavad töölisklassi poliitilisi ja organisatsioonilisi edusamme. Kõige selgemalt illustreerib seda Vene tööliste nõukogude esilekerkimine 1905. aasta sündmuste käigus, mis näitab, et ka kõige nutikam ja innukam partei või ametiühingukomitee ei suuda pakkuda aseainet võitleva tööliste massi kogemusele.
Tõelise revolutsioonilise organisatsiooni ülesanne ei ole seega mitte kindla raja või skeemi paikapanemine, mida töölised peaksid sotsialismini jõudmise nimel kuulekalt järgima, vaid süvenemine tööliste igapäevasesse võitlusse ning poliitiliste kogemuste omandamine töölistega koos ja nende kõrval – see on ainus, millele saab tugineda juhtide esilekerkimine revolutsiooni ajal.

Sotsialism või barbaarsus

Luxemburg veetis enamiku Esimese maailmasõja alguse ja 1918. aasta Novembrirevolutsiooni vahelistest aastatest trellide taga – selle eest, et ta oli üks väga vähestest inimestest Saksamaal, kel oli julgust võtta sõna kaevikutes toimuva veresauna vastu. 1915. aasta alguses vangikambris kirjutatud nn. Juniuse pamfletis (pealkirjaga „Saksa sotsiaaldemokraatia kriis”) maalis ta kujuka pildi sellest karmist valikust, millega inimkond tema hinnangul noil aastatel silmitsi seisis:

Kas imperialismi võidukäik ja kogu tsivilisatsiooni kokkuvarisemine nagu Vana-Roomas, maa tühjenemine inimestest, laastatus, allakäik – tohutu surnuaed. Või sotsialismi võit, see tähendab rahvusvahelise proletariaadi teadlik aktiivne võitlus imperialismi ja tema meetodi – sõja – vastu.

Jutt „tsivilisatsiooni kokkuvarisemisest” võib näida ülemäära teatraalsena. Kuid piisab sellest, et mõelda Saksamaa 1930.–40. aastate sündmustele, rääkimata tuumaajastu koidikust Hiroshimas ja Nagasakis, et saada aimu, mida ta silmas pidas.
Luxemburg nägi selgelt, et imperialism on osa kapitalismi sisemisest loogikast ja et selle paratamatuks tulemuseks on sõda. 20. sajandi ja 21. sajandi esimese kümnendi ajalugu pakuvad sellele küllaga tõestust.

Kapitalismi tegelikkus tänapäeval – nagu ka Luxemburgi ajal – seisneb selles, et diplomaatiliste viisakuste ja ajutiste liitude õhukese pinna all hõõgub eri riikide valitsevate klikkide vaheline vaenulikkus ja sõjaväeline rivaalitsemine. Maailma valitsevad klassid jutlustavad kapitalismi voorusi ja selle potentsiaali tuua kõigile „rahu ja heaolu”. Samal ajal investeerivad nad triljoneid dollareid sellesse, et ülal pidada ja täiendada relvaladusid, millega saaks kogu elu maakera pinnalt mitu korda pühkida. Need Esimese maailmasõja tapatalgute ajal kirja pandud Luxemburgi sõnad kujutavad endast ajakohast meeldetuletust tagajärgede kohta, mis ootavad ees inimkonda, kui nüüdisaja hõõguvad imperialistlikud rivaalitsemised tulena lahvatavad.

Vaikust, mis ümbritseb Rosa Luxemburgi mälestusmärki Berliini Landwehrkanali ääres, ei pea seega tõlgendama unustatud möödaniku vaikusena. Vahest on see samavõrd oma sündi ootava tuleviku pingeline ja mõtlik vaikus. Võitlused, mis on praegusel ajal haaranud Euroopat ja muud maailma, koguvad üha hoogu. Samal ajal on meie valitsejad võtmas tarvitusele üha vägivaldsemaid repressiivvahendeid. Selles kontekstis tasub meil tuletada meelde Luxemburgi viimase teadaoleva artikli sõnumit. Ajal, mil sotsiaaldemokraadid olid võimul ja Vabakorpused tegelesid oma verise „korra” pealesurumisega Saksa töölistele, kirjutas ta:

„Varssavis valitseb kord!” „Pariisis valitseb kord!” „Berliinis valitseb kord!” Iga poole sajandi tagant kuulutavad seda sõnumit „korra” kaitsjate bülletäänid, ühe maailmaajaloolise tähtsusega võitluse keskelt teiseni. Ja juubeldavad „võitjad” ei märka, et igasugune „kord”, mis vajab regulaarset säilitamist veresauna abil, on vältimatult teel oma ajaloolise saatuse, omaenda huku poole … „Berliinis valitseb kord!” Te ajudeta lakeid. Teie „kord” on ehitatud liivale. Homme ärkab taas revolutsioon ja teie õuduseks kuulutab see pasunahelide saatel: ma olin, ma olen, ma saan olema!

Valik, millega me tänapäeval silmitsi seisame, on niisama karm kui see, millega Luxemburg nägi inimkonda vastamisi seismas Esimese maailmasõja päevil. Kas vägivallale, ebaõiglusele ja valdava osa inimeste vaesusele rajatud kapitalistliku süsteemi püsimajäämine – või võitlus sotsialismi nimel, ühiskonna ja majanduse nimel, mida valitsevad demokraatlikult ja ühiselt töölised ning kus inimkonna tohutuid võimalusi ja ressursse ei ohverdata enam turu altaril, vaid kasutatakse nende asjade saamiseks, mida me vajame inimväärse elu tarvis.

Simon Olley

Advertisements

3 thoughts on “Rosa Luxemburgi pärand

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s