Teel totalitarismi kategooria kriitika poole

Domenico Losurdo

Mitmetähenduslik kategooria

1951. aastaks, mil Hannah Arendti teos „Totalitarismi päritolu“ (The Origins of Totalitarianism) esmakordselt trükki jõudis, oli totalitarismi mõiste üle juba aastakümneid vaieldud. Sellegipoolest puudub sel terminil siiani korralik definitsioon. Kas sellest labürindist on võimalik leida väljapääsu? Käesolevas artiklis ei võta ma vaatluse alla näiteid, kus omadussõnal „totalitaarne“ – rohkemgi kui sellest tuletatud nimisõnal – on positiivne konnotatsioon. Teisisõnu, ma ei keskendu mõiste „totalitaarne“ kasutusele positiivses tähenduses, mis on seotud mõnele religioonile, ideoloogiale või maailmavaatele omistatud võimega pakkuda lahendusi kõigile neist paljudest probleemidest, mis tulenevad mingist dramaatilisest olukorrast, või vastata isegi elu mõtte küsimusele – küsimusele, mis puudutab inimesi nende täielikkuses. 1958. aastal, olles küll lahti öelnud „õiguslikust totalitarismist“, st seadusega kehtestatud totalitarismist, ülistas Karl Barth kristliku „sõnumi“ universalistlikku impulssi ja kõikehaaravat efektiivsust: „Ka pühakirja vaba jumalaarm on „totalitaarne“, kuivõrd püüdleb terviku poole, see nõuab kõiki inimesi ja nõuab igaüht neist täielikult endale.“1

Siin keskendun pigem poliitilisele debatile. Raamatus „Valgustuse dialektika“ (Dialektik der Aufklärung) lähevad Horkheimer ja Adorno Nõukogude Liidust pea täiesti mööda. Lisaks Kolmanda Riigi käsitlemisele analüüsivad nad „totalitaarset kapitalismi“:

Varem jäid vaid vaesed ja barbarid kapitalistlike elementide taltsutamatu jõu meelevalda. Ent totalitaarne kord on andnud kalkuleerivale mõtlemisele piiramatud õigused ja teeb oma panuse teadusele kui sellisele. Tema kaanoniks on ta enda jõhker efektiivsus.2

Horkheimer ja Adorno loevad natsismile teed sillutanud etappide hulka lisaks Lääne suurjõudude poolt koloniseeritud rahvaste suhtes toimepandud jõhkrustele ka selle vägivalla, mida rakendati kapitalistliku metropoli südames parandusmajadesse suletud vaeste ja tõrjutute suhtes. Simone Weil, kes on samuti teatud määral marksismist mõjutatud, lähenes küsimusele sarnasest vaatenurgast. Olgugi et Weil võrdles Hitleri Saksamaad mõnikord Stalini-aegse Nõukogude Liiduga, viitas ta totaalse võimu õudusi hukka mõistes eelkõige kolonialismile ja imperialismile: „Hitleri süsteemi ja Vana-Rooma sarnasus on lausa jahmatav ning vägisi tikub pähe mõte, et kaks tuhat aastat hiljem suutis vaid Hitler roomlasi täpselt jäljendada3“. Rooma impeeriumi ja Kolmanda Riigi vahepealt leiame Louis XIV ohjeldamatu ja põhimõttelageda ekspansioonipoliitika: „Tema kehtestatud režiim vääris juba – esmakordselt Euroopas pärast Roomat – tänapäevast epiteeti „totalitaarne““; „Pfalzi kohutav laastamine [mille panid toime Prantsuse vallutusväed] ei olnud õigustatud isegi mitte sõja tingimustes“4. Vana-Roomast ajas tagasi liikudes andis Weil proto-totalitaarse tõlgenduse Piiblist tuntud Kaananimaa vallutamisele ja sealse rahva hävitamisele.

Heitkem nüüd pilk mõnele liberaalsele mõtlejale. „Totalitaarse demokraatia“ tekkelugu uurides jõuab Jacob Talmon järgmisele tulemusele:

Kui … empirism on vabaduse liitlane ja dogmaatiline vaim on totalitarismi sõber, siis arusaam inimesest kui abstraktsioonist, kes on sõltumatu ajaloolistest rühmadest, millesse ta kuulub, muutub suure tõenäosusega totalitarismi võimsaks kandejõuks.5

Talmoni sihtmärgiks on ilmselgelt inimõiguste ülddeklaratsioon ja Prantsuse revolutsiooniline traditsioon tervikuna (mitte üksnes Rousseau, vaid ka Sieyès).

Hayek leiab omalt poolt, et „totalitaarsete süsteemide loomisega kulmineerunud tendentse võib näha ka mujal kui vaid riikides, mis neile hiljem alla vandusid6“ ning et need ei piirdu kommunistliku ja natsistliku-fašistliku liikumisega. Konkreetselt Austria kohta sõnab ta:

Mitte fašistid, vaid sotsialistid olid need, kes hakkasid koguma juba kõige õrnemas eas lapsi poliitilistesse organisatsioonidesse, kandmaks hoolt selle eest, et neist kasvaksid head proletaarlased. Mitte fašistid, vaid sotsialistid tulid esimesena selle peale, et korraldada sporti ja mänge, jalgpalli ja matkamist parteiklubides, kus liikmed ei saaks nakatatud teistest vaadetest. Sotsialistid olid need, kes nõudsid esimesena, et parteiliige peaks end teistest tervitusviiside ja pöördumisvormide poolest eristama.

Hayek võib seega järeldada: „Arusaam poliitilisest parteist, mis hõlmab indiviidi kõiki tegevusvaldkondi hällist hauani ning millest kiirgab teatud üldist maailmavaadet, on eelkõige seotud sotsialistliku liikumisega7. Selle liikumise taga asub märksa vanem traditsioon, mida võib kohata – nagu Hayek, uus-laissez-faire’i isa hiljem märgib – „„sotsiaalses“ ehk totalitaarses demokraatias“8. Igatahes on „majanduslik kontroll ja totalitarism“ omavahel tihedalt seotud9.

Niisiis, kui ühelt poolt on põhilised (kuigi mitte ainsad) süüalused kolonialism ja imperialism, siis teiselt poolt on poleemika peamiseks (kuigi mitte ainsaks) sihtmärgiks revolutsiooniline traditsioon, mis jõuab 1789. aastast 1848. aasta nõudmiste („õigus tööle“) ning „„sotsiaalse“ ehk totalitaarse demokraatia“ kaudu 1917. aastasse välja.

Siinkohal saab teha ühe täiendava eristuse. Nn vasakpoolset totalitarismi võib kritiseerida kahest üsna erinevast vaatenurgast. Seda võib pidada kas Marxile, Rousseau’le või isegi Sieyèsile omistatud kahetsusväärse organitsistliku ideoloogia produktiks (selline on Talmoni ja Hayeki lähenemine); seda võib aga ka käsitleda nende riikide materiaalsete tunnuste uurimise kaudu, kus kommunistlik totalitarism võidule pääses. Viimati mainitud meetodit kasutab Karl Wittfogel: „võrdlev uurimus totaalsest võimust“ – nagu loeme tema raamatu alapealkirjast – näitab, et see nähtus avaldub iseäranis Idas, „hüdraulilises ühiskonnas“, mida iseloomustab püüe saavutada täielikku kontrolli hüdrauliliste ressursside üle, mis on tarvilikud põllumajanduse arenguks ja inimeste ellujäämiseks. Selles kontekstis ei ole Marx kaugeltki mitte kommunistliku totalitarismi esiisa, vaid pigem selle kriitik ante litteram, nagu selgub tema analüüsist ja hukkamõistust „idamaise despootia“ aadressil, kui kasutada kategooriat, mida Wittfogel nimetas juba oma teose pealkirjas.10

Sellest järeldub aga, et „totaalne võim“ ei ole seotud ainuüksi 20. sajandiga ning seega on vaja täiendavat eristust. Kui Arendt rõhutab totalitarismi fenomeni uudsust, siis Popper jõuab vastupidisele järeldusele. Popperi järgi näib konflikt „avatud ühiskonna ja selle vaenlaste“ vahel olevat igavene: „See, mida me praegu nimetame totalitarismiks, kuulub traditsiooni, mis on täpselt niisama vana või niisama noor kui meie tsivilisatsioon üldse“11.

Veel üks viimane märkus sel teemal: oleme näinud, et totalitarismi saab hukka mõista nii paremalt kui ka vasakult poolt. Mõnel juhul pärineb see hukkamõist aga natsismiga seotud ringkondadelt ja isikutelt ning on suunatud eranditult selle maailmavaate vaenlaste pihta. 1941. aasta augustis, Nõukogude Liidu vastu suunatud sõjakäigu või õigemini hävitussõja käigus, kui sakslased kohtasid järeleandmatut ja ettenägematut vastuseisu, põhjendas Saksa kindral Halder seda väitega, et vaenlased on sõjaks hoolikalt valmistunud „totalitaarsele riigile iseloomuliku absoluutse hingetusega“12. Olgugi et Goebbels ei kasutanud mõistet „totalitarism“, seletas ta vallutusvägede poolt idas kohatud ootamatut ja pretsedenditut vastupanu sarnasel viisil: hävitades igasugused jäljed vabast isiksusest, muudab bolševism inimesed „robotiteks“, „sõjarobotiteks“, „mehaanilisteks robotiteks“13. Totalitarismisüüdistus võib olla suunatud isegi Teljeriikide vaenlaste vastu Läänes. 1937. aastal põrkasid fašistliku Itaalia taotlused moodustada omaenda koloniaalimpeeriumi esmajoones Inglismaalt pärineva vaenulikkuse vastu ja seega pälvis Inglismaa hukkamõistu oma „külma totalitaarse diskrimineerimise eest kõige suhtes, mis ei ole pelgalt inglaslik“14.

Külma sõja vallandumine ja Hannah Arendti panus

Alates „Totalitarismi päritolu“ avaldamisest on eelpool põgusalt käsitletud diskussiooni mitmetähenduslikkus hakanud hajuma. 1948. aasta mais mõistis Arendt hukka „totalitaarsete meetodite arengu“ Iisraelis, viidates „terrorismile“ ning araabia elanikkonna väljasaatmisele ja pagendamisele15. Juba kolm aastat hiljem ei leidunud kaasaegse läänemaailma pihta suunatud kriitikale enam kohta. Rohkem kui kunagi varem oli ainus poliitiliselt korrektne vaatepunkt nüüd see, mis oli suunatud ainuüksi Hitleri Saksamaa ja Nõukogude Liidu vastu.

See seisukoht on võidutsenud külma sõja ajast peale. 1947. aasta 12. märtsil kuulutas Harry Truman välja enda järgi nime saanud „doktriini“: pärast Saksamaa ja Jaapani vastu peetud sõja võitmist oli alanud uus etapp võitluses vabaduse eest. Nüüd kujutas endast ohtu Nõukogude Liit: „vabadele rahvastele kas otsese või kaudse agressiooni teel peale surutud totalitaarsed režiimid õõnestavad rahvusvahelise rahu alustalasid ja seeläbi Ameerika Ühendriikide julgeolekut“16.

Mõte on selge: 20. sajandist ei tohiks ajas tagasi liikuda. Pealegi, pole mingit mõtet rünnata kommunistide kõrval ka sotsialiste; olgu nende möödaniku eksimused kui tahes rängad, kujutasid sotsialistid endast nüüdseks valdavalt läänemaailma liitlasi. Ja seesuguse lähenemise kasutamine, mille hiljem pakkus välja Wittfogel, oleks kahel põhjusel eksitav. „Idamaise despootia“ kategooria suudaks vaevalt et õigustada Ameerika Ühendriikide sekkumist näiteks Hiinas valla puhkenud kodusõtta (kus Truman tõotas vahetult pärast oma doktriini väljakuulutamist ja justnimelt totalitarismi vastu võitlemiseks toetada Chiang Kai-sheki)17. Teisest küljest muudaks rõhumine neile tegelikele tingimustele, mis seletaksid „totaalse võimu“ aktsepteerimist, kommunistide hukkamõistmise raskemaks ja vähem agressiivseks. Seetõttu jäi peale deduktivistlik lähenemine. Külm sõda omandas rahvusvahelise kodusõja iseloomu, lõhestades kõik riigid sisemiselt. Läänemaailma jaoks parim viis selle sõjaga silmitsi seista oli kehtestada end eesvõitlejana heitluses kaasaegse totalitarismiga, mida serveeriti kui kommunistliku ideoloogia ja programmi paratamatut ning vältimatut tagajärge.

Kuidas sobitub sellesse konteksti Arendti panus? Vahetult pärast „Totalitarismi päritolu“ilmumist sai sellele osaks Golo Manni terav kriitika:

Teose kaks esimest osa vaatlevad totaalse riigi eelajalugu. Siinkohal ei leia lugejad aga seda, mida nad enamasti kohtavad sarnastes uurimustes, nimelt Saksamaa, Itaalia või Venemaa eripärase ajaloo käsitlusi. … Selle asemel pühendab Hannah Arendt kaks kolmandikku oma teosest antisemitismile ja imperialismile, iseäranis Inglise stiilis imperialismile. Ma ei suuda tema mõtet järgida. … Alles kolmandas osas, milles väljendub kogu raamatu eesmärk, näib Hannah Arendt tõepoolest asja juurde tulevat.18

Antisemitismile ja imperialismile pühendatud lehekülgi peab Mann põhimõtteliselt teemast mööda kirjutatuks. Ja ometi oli teose mõte seletada seesuguse režiimi tekkelugu, nagu seda oli Hitleri oma, mis püüdis varjamatult luua Kesk- ja Ida-Euroopas suurt koloniaalimpeeriumi, mis põhineks puhta valge aaria rassi ülevõimul, kui laostav juudi alge, mis tõukas tagant Untermensch’ide ja alamate rasside mässu, saab ükskord lõplikult välja juuritud.

Ent Golo Mann tabab sellegipoolest ära ühe tegeliku probleemi. Mil moel saab Arendti raamatu viimane osa, mis võtab sihikule vaid Stalini juhitud Nõukogude Liidu ja Kolmanda Riigi, eksisteerida harmooniliselt kõrvuti kahe esimese osaga, kus Arendt kritiseerib Prantsusmaad (antisemitismi eest) ja eriti Inglismaad (imperialismi eest)? Inglismaa oli riik, mis mängis keskset ja saatuslikku rolli võitluses Prantsuse revolutsiooni vastu: Edmund Burke ei piirdunud kõrgaadli kaitsmisega siseriiklikul tasandil, vaid laiendas „nende privileegide printsiipe kogu inglise rahvale, lugedes neid omalaadi ülemkihiks rahvaste seas.“ Just siit tuleb otsida rassismi, „imperialistliku poliitika peamise ideoloogilise relva“ allikaid.19 Niisiis on mõistetav, et seesugused rahutust tekitavad ideoloogiad juurdusid eelkõige Inglismaal, kus nad said toitu Inglismaa kinnisideest – „pärilikkusteooriatest ja nende moodsast vastest, eugeenikast“. Disraeli seisukoht ei erinenud suuremat Gobineau omast: mõlemad olid pühendunud „rassi“ kaitsjad20, olgugi et vaid Disraelil õnnestus endale kindlustada sedavõrd mõjuvõimsaid ja prestiižseid ametikohti. Lisaks hakati just eelkõige Inglise kolooniates teoretiseerima kapitalistliku metropoli seatud piirangutest vaba võimu üle ja seda „alamrasside“ peal katsetama. Juba Inglise impeeriumis tekkis kiusatus kasutada „administratiivseid massimõrvu“ ülevõimu säilitamise vahenditena.21 See on alguspunkt Kolmanda Riigi ideoloogia ja praktika mõistmisele. Pilt, mille Arendt maalib Lord Cromerist, sarnaneb suuresti sellega, mille ta annab hiljem Adolf Eichmannist: kurjuse banaalsus näib leidvat oma esialgse mannetu kehastuse Briti „imperialistlikus asevalitsejas“, kes kujundab oma „ükskõiksuses ja osavõtmatuses, oma siiras huvipuuduses oma alamate vastu“ välja „riigiametniku filosoofia“ ja „uue valitsemisvormi“, „ohtlikuma valitsemisvormi, kui seda on despootia ja meelevald“22. Arendti kriitika Cromeri aadressil on üsna terav, kuid müstilisel kombel on see „Totalitarismi päritolu“ kolmandas osas kuhugi kadunud.

Õigupoolest koosneb Arendti raamat kahest eri kihist, mis pandi kirja kahe erineva perioodi vältel ning mida eraldab teineteisest pöördelise tähtsusega sündmus, külma sõja vallapuhkemine. Veel Prantsusmaal viibides käsitas Arendt enda kirjutatavat raamatut „kui igakülgset teost antisemitismist ja imperialismist“ ning ajaloolist uurimust selle kohta, mida ta tollal nimetas „„rassiliseks imperialismiks“, suveräänse riigi valitseva rahvuse poolt vähemusrahvuste suhtes toimepandava allasurumise kõige äärmuslikumaks vormiks“23. Tol ajahetkel ei olnud Nõukogude Liit kaugeltki mitte kriitikatule sihtmärk, vaid pigem eeskuju. Nagu Arendt 1942. aasta sügisel (pärast Ameerika Ühendriikidesse kolimist ja sealt Hitleri operatsiooni Barbarossa jälgimist) täheldas, vääris NSVL tunnustust selle eest, et oli „rahvusküsimuse õige ja üsna tänapäevase lahenduse abil antisemitismi niisama lihtsalt kõrvaldanud“24. Teoses Zionism Reconsidered („Ümbermõtestatud sionism“), mille Arendt kirjutas 1945. aasta oktoobris, tegi ta veelgi paljuütlevama märkuse:

Seda, millele kõik meie aja poliitilised ja rahvuslikud liikumised peaksid Venemaaga seoses kõige hoolikamat tähelepanu pöörama – nimelt nende täiesti uut ja edukat lähenemist rahvuskonfliktidele, nende uut eri rahvaste organiseerimise vormi rahvusliku erapooletuse alusel – on eiranud nii sõbrad kui vaenlased.25

Ma otsustasin kasutada kursiivi, rõhutamaks seisukohamuutust, mis leidis aset mõned aastad hiljem, kui Stalinit hakati süüdistama olemasolevate organisatsioonide eesmärgipärases lõhkumises, et luua kunstlikult amorfset massi, millele pidi tuginema totalitarismi tulek. „Totalitarismi päritolu“ kolmanda osa kohaselt iseloomustab kommunistliku totalitarismi moraali ohverdamine ajaloofilosoofia ja selle „paratamatute“ seaduste altaril – seda Marxist inspireerituna ja kannustatuna. 1946. aasta jaanuaris oli Arendt aga väljendanud hoopis teistsuguseid mõtteid:

Riigis, mis tegi Disraelist oma peaministri, kirjutas juut Karl Marx „Kapitali“, raamatu, mis kandis oma fanaatilise õiglusjanuga juudi traditsiooni edasi märksa tulemusrikkamalt kui kogu „väljavalitud rassi väljavalitud inimese“ edu.26

Marxi nähakse siin õigluse teoreetikuna üsna positiivses valguses, vastupidiselt Inglise peaministrile, kes formuleeris teooriaid, mille hiljem võttis üle ja viis äärmusse Kolmas Riik.

Üleminekul raamatu esimese kahe osa juurest, kus kohtame veel tulist võitlust natsismi vastu, kolmanda juurde, mis on pigem seotud külma sõja vallapuhkemisega, leiab aset imperialismi kategooria (see hõlmab ennekõike Suurbritanniat ja Kolmandat Riiki kui imperialismi teatud mõttes kõrgeimat astet) asendumine totalitarismi kategooriaga (mis hõlmab Stalini-aegset Nõukogude Liitu ja Kolmandat Riiki).

Imperialismi soo (genus’e) liigid ei ühti totalitarismi soo liikidega. Isegi liiki, mis pealtnäha jääb samaks, nimelt Saksamaad, loetakse esimesel juhul juba Wilhelm II ajast, samas kui teisel juhul ilmub see välja alles 1933. aastal. Vähemasti vormilise sidususe seisukohast näib esialgne kava olevat rangem. Pärast „imperialismi“ soo selgitamist selle nähtuse eripärade väljatoomise kaudu liikus esialgne kava ühe liigi, täpsemalt „rassilise imperialismi“ analüüsi juurde. Ent mil moel said totalitarismi ja imperialismi kategooriad nüüd üheks sidusaks tervikuks sulanduda? Ja milline suhe ühendas neid mõlemat antisemitismi kategooriaga? Arendti vastused neile küsimustele näivad taotlevat kunstlikku harmooniat kahe tasandi vahel, mis on endistviisi vaevalt ühitatavad.

Totalitarismi päritolu“ei ole mitte üksainus raamat, vaid koosneb õigupoolest kahest omavahel kattuvast raamatust, millel ei õnnestu Arendti hiljem tehtud parandustest hoolimata saavutada mingit sisulist ühtsust. Nimekad ajaloolased ja ideeajaloolased (Carr ja Stuart Hughes) arvustasid seda teost lugupidamisega ja paiguti imetlusega, kuid panid kiiresti tähele disproportsiooni Arendti tegelike ja põhjalike Kolmanda Riigi alaste teadmiste ning tema ebatäpse arusaama vahel Nõukoguse Liidust. Eriti juhtisid nad tähelepanu Arendti problemaatilisele püüdele kohandada Nõukogude Liidu analüüsi (mis oli seotud külma sõja vallandumisega) Kolmanda Riigi analüüsile (mis tugines aastaid püsinud suurele fašismi- ja natsismivastasele koalitsioonile).27

Külm sõda ja totalitarismi kategooria hilisemad korrektsioonid

Totalitarismi päritolus“ rääkis Arendt koonduslaagritest alati ja eranditult seoses Nõukogude Liidu või Kolmanda Riigiga. Eriti rabavalt mõjub sealjuures tõsiasi, et Arendt isegi ei maininud omaenda isiklikku kogemust selle totaalse institutsiooniga: nagu paljusid teisi sakslasi, kes olid pagenud Natsi-Saksamaalt ning keda peeti pärast sõja vallapuhkemist kahtlaseks, kuivõrd nad olid vaenuliku riigi kodanikud, hoiti Arendit mõnda aega Gursis kinni. Sealsed elutingimused pidid olema üsna karmid: üldise arvamuse kohaselt – kirjutas Arendt 1943. aastal – olid nad sinna veetud selleks, et nad igal juhul „kraaksuksid“ [pour crever], ning mõned kinnipeetavatest kaalusid põgusalt isegi suitsiidi kui „kollektiivse protestiaktsiooni“ võimalust.28

Totalitarismi päritolu“ilmumise ajal olid koonduslaagrid kurjakuulutavalt elujõuliseks institutsiooniks ka Jugoslaavias, olgugi et sealsed vangid kujutasid endast Stalinile lojaalseks jäänud kommuniste. Üldisemalt ei olnud diktatuur selles Balkani riigis kindlasti vähem vali kui Ida-Euroopas. Ent Jugoslaavia puhul, mis oli pärast Nõukogude Liidust lahkulöömist asunud läänemaailma poolele, võis täheldada „mitmeid despootia aspekte“, kuid mitte enamat, nagu väitis USA riigisekretär John Foster Dulles 1953. aastal29. Mingis mõttes kinnitab Dullesi seisukohta Arendti vaikimine selles küsimuses.

Külma sõja mõju kohta võib tuua rohkemgi tõendeid: „Mussolini, kellele mõiste „totalitaarne riik“ nõnda südamelähedane oli, ei püüdnud kehtestada täielikult totalitaarset režiimi ning rahuldus diktatuuri ja üheparteivalitsusega.“ Arendt assimileeris fašistliku Itaalia Franco-aegse Hispaania ja Salazari-aegse Portugaliga.30

Totalitarismisüüdistuse alt jäid välja Hispaania, Portugal ja Jugoslaavia ise, aga see tabas või riivas ka ootamatuid riike:

Totalitaarse valitsemise võimalused on hirmutavalt head traditsioonilise idamaise despootia maades, Indias ja Hiinas, kus leidub pea ammendamatult materjali, et toita totaalse ülevõimu masinavärki, millele on omane võimu kuhjamine ja inimeste hävitamine. Lisaks on massiinimesele iseloomulik üleliigsuse tunne – Euroopas täiesti uus nähtus, mis on kaasnenud massilise töötusega ja rahvastiku kasvuga viimase 150 aasta jooksul – olnud seal juba aastasadu laialt levinud, tunnistades inimelu väärtusetuks.31

Väärib märkimist, et hoolimata oma parlamentaarsest korrast oli India tollal Nõukogude Liidu liitlane!

Nagu mainitud, iseloomustas kommunistlikku totalitarismi Arendti järgi moraali ohverdamine – Marxist inspireerituna ja kannustatuna – ajaloofilosoofia ja selle deterministlike seaduste altaril. Sellesama argumendiga, mis esitati „Totalitarismi päritolus“, tuli 1949. aasta märtsis lagedale ka Dean Acheson, USA riigisekretär Trumani valitsuse ajal: NATO kujutas endast Atlandi ja Lääne kogukonna väljendust – „ühised institutsioonid ning moraalsed ja eetilised tõekspidamised“ liitsid seda kogukonda maailma vastu, mis ei järginud kõlbelisi kaalutlusi ning oli kannustatud „kommunistlikust arusaamast, et jõuga sundimine on sobilik viis kiirendada seda, mis paratamatult peab sündima“32.

Hoolimata märkimisväärsetest mööndustest külma sõja ideoloogilisele atmosfäärile, säilis midagi „Totalitarismi päritolu“ algsest kavast ometi ka raamatu kolmandas osas. Siin torkab kohe silma eristus Lenini revolutsioonilise diktatuuri ja Stalini rangelt totalitaarse režiimi vahel. Teinud lõpparve tsaristliku rõhumispoliitikaga vähemusrahvuste suhtes, organiseeris Lenin võimalikult paljusid rahvusi, edendades rahvusliku ja kultuurilise teadlikkuse kasvu ka kõige mahajäänumate rahvusrühmade seas, kel õnnestus nüüd esmakordselt organiseeruda autonoomseteks kultuurilisteks ja rahvuslikeks üksusteks. Midagi sarnast toimus ka muude sotsiaalse ja poliitilise organiseerumise vormidega: näiteks ametiühingud saavutasid organisatsioonilise autonoomia, mida neil Tsaari-Venemaal polnud kunagi olnud. Kõik see kujutas endast vastandit totalitaarsele korrale, mis eeldas otsest, vahetut suhet ühelt poolt karismaatilise juhi ja teiselt poolt amorfse, atomiseerunud massi vahel. Stalin lammutas Lenini poolt üles ehitatud struktuuri süstemaatiliselt laiali; oma totalitaarse režiimi kehtestamiseks pidi ta massid desorganiseerima, et allutada nad ilmeksimatu juhi karismaatilisele ja kaheldamatule võimule.33

Kuidas seletada üleminekut Leninilt Stalinile? Ja miks ei suutnud revolutsioonist välja kasvanud liigendunud ja organiseerunud ühiskond seista vastu fragmenteerimise ja desorganiseerimise süstemaatilistele taktikatele, mis viisid totalitaarse korra kehtestamiseni? Arendti järgi „pole kahtlustki, et Lenini suurim kaotus oli see, kui kodusõja vallapuhkemisega kandus kõrgeim võim, mida ta algselt oli kavatsenud koondada nõukogudesse, selgelt parteibürokraatia kätesse“34. Liikumine totalitaarse korra suunas ei olnud seega ideoloogilise pärispatu (Marxi ajaloofilosoofia) vältimatu tagajärg, vaid eelkõige konkreetsete ajalooliste tingimuste tulemus. See tõstatab otseselt Lääne jõudude vastutuse küsimuse – nende riikide oma, mis kuulusid ühisesse liberaalsesse traditsiooni ning olid võtnud nõuks igal võimalikul moel tagant õhutada bolševikevastast kodusõda. Muide, on ebaselge, kuidas Arendti raamatu kolmandas osas loodud seos bolševismi ja natsismi vahel saaks endiselt kehtida: bolševike partei asutajaks oli Lenin, mitte Stalin. Ja ennekõike on süüdistus Marxi vastu vaevalt et õigustatud. Ometi juhindus Lenin oma poliitilises strateegias Arendti järgi eelkõige oma vaistust suure riigimehena, mitte niivõrd marksistlikust ideoloogiast kui seesugusest. Tegelikkuses eelnes vähemusrahvuste emantsipeerimiseks astutud sammudele pikk ja keerukas diskussioon, mis keerles justnimelt rahvusküsimuse ümber, vaadelduna marksistlikust perspektiivist.

Muutus „Totalitarismi päritolu“ algse projekti ja lõpliku kuju vahel hõlmas hälbimist ka metodoloogilisel tasandil. Ühest küljest tegeles Arendt totalitarismi fenomeni deduktivistliku interpretatsiooniga, mis sarnaneb selgelt juba mainitud liberaalsete autorite omaga: ta tõlgendas Stalini totalitarismi kui marksistliku ideoloogia loogilist, paratamatut tagajärge. Teisest küljest oli Arendt sunnitud viitama neile eripärasele ajalootingimustele, mis seletasid Stalini totalitaarse korra esilekerkimist: kodusõda, rahvusvaheline rünnak Antanti jõudude poolt (kuigi Arendt seda ei maini), organisatsiooniliste struktuuride lammutamine ja nii edasi. Eristus leninismi ja stalinismi vahel, revolutsioonilise diktatuuri ja sellele järgnenud totalitaarse režiimi vahel, katkestab range puhtideoloogilise kontinuiteedi, mille tuvastavad Hayek ja Talmon, et siduda Marxi totalitarismiga.

Pole juhus, et see eristus oli üks Golo Manni kriitika sihtmärke. Veelgi olulisemat sihtmärki kujutasid endast „Totalitarismi päritolu“ esimesed kaks osa tervikuna. Lisaks Manni arvustuses väljendatud reservatsioonidele on iseäranis kõnekas tema vestlus Karl Jaspersiga (mida Mann tsiteerib raamatus Erinnerungen und Gedanken). Siin õhutas Mann Jaspersit kaugenema oma õpilase ketserlikest vaadetest:

Kas teie usute, et Inglise imperialismil ja eriti Lord Cromeril Egiptuses on midagi pistmist totalitaarse riigiga? Või Prantsuse antisemitismiga, Dreyfusi juhtumiga? „Kas ta kirjutas midagi seesugust?“ „Kahtlemata; ta pühendab sellele kolm peatükki.“ Oma armsat sõpra pimesi uskudes oli ta [Jaspers] seda raamatut soovitanud, olles seda ise vaid õige napilt lugenud.35

Golo Mannil oli õigus. Totalitarismi koha pealt oli Jaspers vaieldamatult Arendtist ortodokssem. Ja Arendt andis lõpuks ka ise järele enda pihta suunatud kriitikale, nagu ilmneb esmajoones tema esseest On Revolution („Revolutsioonist“). Siin omistatakse Marxile „uusaja kõige hukatuslikum doktriin, nimelt see, et elu on kõrgeim väärtus ja et ühiskonna eluprotsess on kõigi inimlike püüdluste keskpunkt.“ Tulemus on katastroofiline:

See areng pani Marxi loobuma vabadusest paratamatuse kasuks. Ta tegi seda, mida tema õpetaja revolutsiooni vallas, Robespierre, oli teinud enne teda ja mida tema suurim õpilane Lenin pidi pärast teda tegema kõige pöördelisema revolutsiooni käigus, mida tema õpetus iial on sünnitanud.36

See „fanaatiline õiglusjanu“, millest Arendt 1946. aastal kirjutas ja mis oli viis aastat hiljem suuremalt jaolt kadunud, oli nüüdseks täielikult haihtunud ja mitte üksnes Marxiga seoses. Kõige olulisem nihe leidis aga aset mujal: katkematu joon, mis viis Marxist (Lenini kaudu) totalitarismini, oli nüüd sile ja konarusteta. Marxi selja taga seisis Prantsuse revolutsiooni mõju, mille Arendt samuti hukka mõistus, kaugenedes sellega veelgi „Totalitarismi päritolust“.

Muutus Arendti seisukohas, mis atrofeerus lõpuks Talmoni ja Hayeki deduktivistlikuks lähenemiseks, on nüüd ilmne, niisamuti nagu Golo Manni saavutatud triumf. Tänapäeval käibiv tõlgendus „Totalitarismi päritolust“, mis ületab Arendti poolt Mannile tehtud mööndused, näib võtvat arvesse viimase väljendatud ideoloogilisi mõttesuundi. Tõepoolest, mis puudutab totalitarismi-alast diskussiooni, siis kes mäletaks tänapäeval veel Lord Cromerit ja tema „uut valitsemisvormi“, „valitsemisvormi, mis on despootiast ohtlikum“? Kes mainiks kiusatust kasutada „administratiivseid massimõrvu“, kiusatust, mis jälitab varjuna imperialismi ajalugu? Kes arutleks veel imperialismi kategooria üle? Arendti raamatu kahest osast on see, mida enamasti kasutatakse ja uuritakse, vähem paikapidav ning rohkem koormatud vahetutest ideoloogilistest ja poliitilistest mõttesuundadest. „Totalitarismi päritolu“ arvustuses võttis Golo Mann oma kriitika kokku järgnevalt: „See kõik on liiga peen, liiga intelligentne, liiga kunstlik. … Ühesõnaga, kokkuvõttes oleksime eelistanud tarmukamat, positiivsemat tooni.37“ Totalitarismiteooria muutuski hiljem vähem „peeneks“ ning see-eest „tarmukamaks“ ja „positiivsemaks“, vastates täielikult külma sõja nõudmistele. Totalitarism, mida mõistetakse kui organitsismi või parem- või vasakpoolse holismi produkti ning mis on mingil kombel tuletatav a priori sellest mürgitatud ideoloogilisest allikast, seletab (oma mõlemas vastandlikus konfiguratsioonis) kõiki 20. sajandi õudusi: säärane on tänapäeval valdav käibearusaam.

Totalitarismiteooria ja 20. sajandi õuduste valik

Nimetatud käibearusaam ei üritagi lähemalt uurida mõningaid sajandi suurimaid katastroofe, olgugi et tahab neid sellegipoolest kangesti seletada. Mingem õige Oktoobrirevolutsioonist, mida peetakse totalitarismi ajastu alguspunktiks, ajas tagasi. Kuidas tuleks sel juhul mõista Esimest maailmasõda – üldmobilisatsiooni, täieliku distsipliini, hukkamisi ja detsimeerimist ka oma leeris, armutuid kollektiivseid karistusi, mis hõlmasid näiteks armeenlaste küüditamist ja hävitamist? Ja kui minna veelgi varasemasse aega, siis kuidas tuleks näha Balkani sõdu ja nende käigus toimunud veresaunu? Ning ajas üha tagasi minnes, kuidas tuleks tõlgendada hererode tragöödiat, keda peeti orjatöö jaoks kõlbmatuks ja kes määrati 20. sajandi algul selgesõnalise korraldusega hävitamisele?

Mingem nüüd, vastupidi, Esimesest maailmasõjast ja Oktoobrirevolutsioonist ajas edasi. Veidi enam kui kaks aastakümmet hiljem ilmusid ka Ameerika Ühendriikidesse koonduslaagrid, kuhu suleti Franklin Roosevelti korraldusel kõik jaapani päritolu Ameerika kodanikud, sealhulgas naised ja lapsed.

Samal ajal omandas Aasias tõusva päikese impeeriumi juhitud sõda mõningaid iseäranis õudusttekitavaid jooni. Nanjingi veresaunaga muutusid tapatalgud omamoodi spordiks ja meelelahutuseks: kes suudab vangidel kõige kiiremini ja tõhusamalt päid maha raiuda? Vaenlase dehumaniseerimine jõudis nüüd harukordsele ja vahest „unikaalsele“ tasemele: loomade asemel sooritati vivisektsioone hiinlaste peal, keda kasutati ka elavate sihtmärkidena Jaapani sõdurite täägiharjutustel. Dehumaniseerimine laienes ka naistele, kes kannatasid Jaapani poolt anastatud maades jõhkra seksuaalse orjuse all: neist said „troostijanaised“, keda sunniti „töötama“ pöörases tempos, et pakkuda naudingut sõjast vaevatud okupatsiooniväele, ning kes tihtilugu kõrvaldati, kui nad olid välja kurnatud või haigeks jäänud.38

Sõda Kaug-Idas, kus jaapanlased piinasid oma inglasest ja ameeriklasest vange ning kasutasid hiinlaste vastu ka bakterioloogilisi relvi, lõppes Hiroshima ja Nagasaki pommitamisega, mis viidi läbi sellest hoolimata, et Jaapani varud olid otsakorral ning riik valmistus allaandmiseks: seetõttu on mõned ameerika autorid võrrelnud kahe abitus olukorras Jaapani linna tsiviilelanikkonna põrmustamist juutide hävitamisega, mille pani Euroopas toime Kolmas Riik.

Arendti raamatus ei ole selle kõige kohta sõnagi. Analüütilises registris leidub Jaapani kohta sissekandeid õige napilt: sõda Aasias mainitakse vaid põgusalt selleks, et mõista hukka Hiina totalitarismi, millega ei viidata mitte üksnes kommunistlikule parteile, vaid tervele riigile, mille taga, nagu mainitud, nägi Arendt „idamaise despootia“ mõjutusi. See läheb kaugemale külma sõja mõjust – vahepeal oli Jaapan liitunud totalitarismivastase leeriga –, tuues ilmsiks totalitarismi kategooria piiratuse.

Ja nimetatud kategooria ei suuda pakkuda mingit usutavat seletust isegi nendele tragöödiatele, mida ta otseselt käsitleb. „Lõplikule lahendusele“ eelnesid vahetult kaks sammu. Esimese maailmasõja ajal oli Tsaari-Venemaa (Antanti jõudude poolel sõdiv riik) see, kes soosis juutide massilist väljasaatmist ääremaadelt – neid kahtlustati ebalojaalsuses valitsusvõimule, mis neid rõhus. Pärast tsaarivõimu kokkukukkumist ja kodusõja vallandumist hakkasid just valgekaartlased (keda toetas Antant) pidama jahti juutidele, kes tembeldati „judeo-bolševistliku“ revolutsiooni salajasteks ärgitajateks: sellele järgnenud tapatalgud – nagu rõhutavad ajaloolased – näivad „lõplikku lahendust“ üsna täpselt ette kuulutavat.39

Meelevaldne, ebaveenev deduktivism

Kui tänapäevast totalitarismiteooriat iseloomustavad lüngad on jahmatamapanevad, siis tõeliselt paikapidamatu on selle teooria aluseks olev deduktivistlik lähenemine. Marxi poolt välja pakutud kommunismis kaovad ära riik, rahvus, religioon, ühiskonnaklassid, kõik elemendid, mis konstitueerivad indiviidiülese identiteedi; on ebaloogiline rääkida organitsismist ja tuletada sellest arvatavast pärispatust indiviidi annihileerimise totalitaarse süsteemi raames. Ja mis puudutab moraali ohverdamist ajaloofilosoofia altaril, siis selle motiivi lükkas 1946. aasta jaanuaris ümber või pani vähemasti tugeva kahtluse alla Arendt, kes oli kujutanud Marxi kui õigluse järele janunevat juudi prohvetit.

Deduktivistlik lähenemine paljastub meelevaldse ja ebaveenvana isegi Kolmanda Riigi küsimuses. Kui heidame pilgu natsismi sugupuule, nagu kõige nimekamad ajaloolased seda üldiselt näevad, kohtame seal vältimatult Houston Stewart Chamberlaini: Ernst Nolte hinnangul oli Chamberlain „hea liberaal“, kes „lehvitas individuaalse vabaduse lippu“40. Meil on siin tegemist autoriga, kelle väitel iseloomustas saksalikkust (mis lõppkokkuvõttes osutub sünonüümseks läänemaailmaga) otsustav keeldumine „monarhistlikust absolutismist“ ja mis tahes maailmavaatest, mis ohverdaks „indiviidi“ kogukonna nimel. Pole juhus, et Locke’i nähakse „sellena, kes töötas taas välja uue saksapärase maailmavaate“; varasemate näidete hulgast võib välja tuua William Ockhami ja veelgi varasemast ajast Duns Scotuse, kelle väitel kujutab „indiviid“ endast „ainsat reaalsust“.

Kolmanda Riigi kultuurilise päritolu“ ajalooline rekonstruktsioon ei pääse mööda ka Arthur de Gobineau’st: „Essee inimrasside ebavõrdsusest“ autor ülistas „aarialaste liberaalseid traditsioone“, mis olid nõnda kaua vastu seisnud „Kaanani ilgusele“, see tähendab, arusaamale „kodumaast“. Ja kui mainida selles kontekstis ka Julius Langbehni, nagu soovitab teiste seas George Mosse41, võime täheldada tema veelgi tugevamat individualistlikku usutunnistust või õigemini tema kiidulaulu „individualismi Pühale Vaimule“, „saksalikule individualismi printsiibile“, sellele „ergutavale jõule, mis on alustrajav ja algupärane kõigele saksapärasele“. Riigid, mis kujutasid endast selles suhtes eeskuju, olid enamjaolt klassikalise liberaalse traditsiooni maad. Kui Gobineau pühendas oma raamatu „Tema Majesteet George V-le“, siis Julius Langbehn ülistas inglise rahvast kui „aristokraatlikemat kõigi rahvaste seast“ ja „individualistlikemat kõigist rahvastest“. Niisamuti vastandas Gustave Le Bon (Goebbelsi poolt imetletud autor) anglosaksi maailma pidevalt positiivses võtmes ülejäänud planeedile.42

Ent miks ikkagi minna nii kaugele? Lugegem Mein Kampf’i. Hitler kritiseeris teravalt maailmanägemust, mis omistas „loomingulise, kultuuri-loova jõu“ riigile ja ei pisendanud mitte üksnes rassi väärtust, vaid oli süüdi ka indiviidi või õigemini indiviidide alahindamises43. „Inimkonna progress ja kultuur“ sõltus esmajoones „inimesse isiksuse geeniusest ja energiast“44; seega ei tohtinud „üksikinimesi“, „indiviide“ [Einzelwesen] nende taandamatus eripäras45, nende „tuhandetes kõige peenemates erinevustes46“, kunagi silmist kaotada. Hitler serveeris end „isiksuse“, „subjekti“, „isiksuse idee“ väärtuse tõelise ja järjekindla kaitsjana, vastandudes sellega „demokraatliku massi ideele“, mis leidis oma kõige silmaganähtavama ja jälestusväärsema väljenduse marksismis.47 Kui marksism eitas „isiksuse väärtust“, siis natsiliikumine „peab igal moel edendama lugupidamist isiksuse vastu; see ei tohi iial unustada, et isiklikus väärtuses peitub kõige inimliku väärtus; et kõik ideed ja kõik saavutused on üksikinimese loova jõu tulemus“48.

Mõistagi apelleeris natsism ka ühtsele häälele võitluses vaenlasega; aga seda motiivi kasutasid arusaadavatel põhjustel ja mitmesugusel moel ideoloogilises sõjas kõik riigid, kes olid kaasatud nn teise kolmekümneaastasesse sõtta. Tasuks lähemalt uurida etappe, mille kaudu „indiviidi“, „isiksuse“ ja „üksiku“ ülistamine teisenes, kas siis teadlikult või varjatult, neid väärtusi tõeliselt hoomata suutva kultuuri või rahva ülistamiseks, millega kaasnes omakorda rahvaste hierarhiseerimine ning olemuslikult ja parandamatult kollektivistlikuks peetavate „rasside“ hukkamõistmine49. See dialektika avaldus aga ka liberaalse traditsiooni raames ja igal juhul ei saa seda kirjeldada organitsismi või holismi kategooriate abil.

Nõnda võib minna ka kõige paremate hüpoteesidega – totalitarismi seletamine organitsismi kaudu või moraali ohverdamise kaudu ajaloofilosoofia altaril on võrdväärne sellega, kui oopiumi uinutavat toimet seletatakse tema vis dormitiva kaudu.

Totalitarism ja üheparteivalitsus

Jätkem nüüd kõrvale totalitarismi kultuuriline päritolu ja keskendugem selle tunnustele. Need peaksid seisnema „[riiklikus] ideoloogias, ühesainsas parteis, mida üldjuhul juhib üks inimene, terroristlikus politseis, sidekanalite monopolis, relvamonopolis ja tsentraalselt juhitud majanduses50“. Neist kahest viimasest tunnusest esimene – nagu selle definitsiooni autorid tunnistavad – on ehk seotud riigi kui säärase iseloomuga ja teist võib täheldada ka Suurbritannia puhul, millele olid tollal (1956. aastal) sügavalt omased riigistamine ja ühiskondlikud reformid. Seega peaksime keskenduma ülejäänud tunnustele. Kas sidekanalite monopol on seotud eranditult „totalitaarse diktatuuriga“? On teada-tuntud tõsiasi, et Ameerika president Woodrow Wilson lõi Esimese maailmasõja ajal avaliku teabe komitee, mis andis ajakirjanduse käsutusse igal nädalal 22 000 uudisveergu, hoides saladuses kõike, mis võis vaenlasele mingi eelise anda. Ons „terroristlik politsei“ see totalitarismi eripäraselt määratlev joon? Näib peaaegu, justkui ei oleks raamatu Totalitarian Dictatorship and Autocracy („Totalitaarne diktatuur ja autokraatia“) kaks autorit kursis selle riigi ajalooga, kuhu nad elama olid asunud. 1918. aasta 16. maist pärineva spionaažiseaduse kohaselt võis inimese mõista kuni kahekümneks aastaks vangi „mis tahes ebalojaalse, sündsusetu, ropu või teotava keelekasutuse eest Ameerika Ühendriikide valitsusvormi, Ameerika Ühendriikide põhiseaduse, Ameerika Ühendriikide sõja- või mereväe või lipu … või Ameerika Ühendriikide sõja- või mereväe vormirõivastuse kohta.“ Ameerika ajaloolased on rõhutanud tõsiasja, et Esimese maailmasõja ajal käikuvõetud meetmed olid suunatud „ka kõige tühisema vastuseisu elimineerimisele“. Ja kõrgemalt poolt tulev vägivald seguneb altpoolt tuleva vägivallaga – vägivallaga, mida ametivõimud sallivad ja isegi õhutavad ning mis seisneb armutus jahis kõigile, keda võidakse kahtlustada ebapiisavas patriotismis.51

Mis puudutab „ühtainsat parteid, mida üldjuhul juhib üks inimene“, siis võime siinkohal täheldada kahe oluliselt erineva probleemi paralleelsust ja segiajamist. Juhi rolli koha pealt saab tuua huvipakkuva võrdluse. 1950. aastal, Korea sõja valla puhkedes, ei kõhelnud president Truman sekkumast Kongressist sõltumatult52, samas kui Mao pidi astuma vastu Poliitbüroo tugevale opositsioonile ja selle ületama – algselt oli ta selle opositsiooni suhtes vähemuses53. Ometi peab paika, et erinevalt Ameerika Ühendriikidest kehtis Hiinas üheparteivalitsus ja et see tunnus on iseloomulik totalitaarsele korrale. Lisaks poliitilise tegutsemise monopoli omamisele kujutab partei endast sõjaväge-parteid ja – eriti kommunistide puhul – ühtlasi kirikut-parteid. Kas sellest piisab totalitarismiteooria paikapidavuse tõestamiseks?

Otse vastupidi – niivõrd kui see teooria võtab sihikule üksnes kommunismi ja natsismi, kummutas selle juba Hayek, kes kaasas õigustatult võrdlusse ka sotsialistlikud parteid. Tõepoolest, taunides kodanliku ajakirjanduse võimetust mõjutada „suuri masse“ ja teatades, et „marksismist“ inspireeritud vastuhakuaktsioonidest tuleks õppust võtta, viitas Hitler ennekõike „sotsiaaldemokraatlikule“ ajakirjandusele ja sotsiaaldemokraatia „agitaatoritele“ (kõnemeestele ja ajakirjanikele).54

Ent ka Hayek oli süüdi empiiriliste vaatluste külge kinnijäämises, ilma et ta oleks tõstatanud küsimust, millised olid tema poolt tuvastatud ja kritiseeritud nähtuse (sõjavägi-partei ja kirik-partei) põhjused. Sotsialistlikud parteid püüdlesid selle poole, et murda kodanlikku sidekanalite monopoli ning seega soosisid nad parteiorganite avalikustamist, riigiametnike väljaõpetamiseks mõeldud koolide organiseerimist ja nii edasi. See probleem ei puudutanud kodanlasi, kuivõrd nemad võisid arvestada kooliaparaadi ja suurte teabeorganite ohjamisega nagu ka kirikute ning muude kodanikuühiskonna ühenduste ja harude toetusega. Bismarcki kehtestatud sotsialismivastased õigusaktid sundisid parteid kohanema illegaalsuse tingimustega ning tekitasid iha murda kodanlikku vägivallamonopoli. Kodanlus püüdis säilitada vägivallamonopoli, seades piiravaid tingimusi isegi Rahvuskaarti astumisele. Seega muutusid parteid teiselt poolt ka võitlevateks organisatsioonideks.

See dialektika saavutas oma kõrgpunkti Tsaari-Venemaal. Oma parteilist ideoloogiat välja töötades pidas Lenin silmas Saksa sotsiaaldemokraatia eeskuju, kuid tugevdas selle tsentraliseeritud ülesehitust veelgi, et suuta vastu seista tsaristlikule autokraatiale ja politseikorrale, mis oli iseäranis valvas ja jõhker. Seega on mõistetav, et bolševistlik partei oli teistest enam valmis nendeks püsivalt erakorralisteks tingimusteks, mis iseloomustasid Esimesest maailmasõjast peale Venemaad ja Euroopat. Seetõttu sai bolševike parteist eeskuju mitte üksnes kommunistidele, vaid ka nende vastastele. Nagu märkis bolševistliku partei XII kongressil 1923. aasta aprillis Nikolai Buhharin:

Fašistid on enam kui ühegi teise partei esindajad ellu viinud ja praktikas rakendanud Vene revolutsiooni kogemusi. Formaalsest seisukohast, see tähendab, nende poliitiliste meetodite strateegia seisukohast näeme siin bolševistlike taktikate ja konkreetselt Vene bolševismi täiuslikku rakendamist jõudude kiire koondamise ja tarmuka tegevuse näol, mida viiakse ellu tugeva ja kompaktse sõjaväelise organisatsiooni poolt.55

Sarnasus, mis Hayeki jaoks oli sünonüümne ideoloogilise ja poliitilise lähedusega, on siin sünonüümne vastasseisuga. Tööparteide katsele murda kodanluse vägivallamonopoli vastas kodanlus sotsialistidele ja kommunistidele kuulunud revolutsiooniliste parteide monopoli murdmisega: säärane oli Buhharini tõlgendus.

Lõppeks on Hayeki poolt paikapandud ajaline järgnevus ebatäpne. Muudes oludes olid sotsialistid need, kes pidid õppima oma vastastelt. Itaalias, kus ametiühingud ja töölisklassi poliitilised organisatsioonid (Rooma peale marssimise, see tähendab, kuninga ja Mussolini riigipöörde eelõhtul) süstemaatiliselt fašistide rünnaku ohvriks langesid, tundis Guido Picelli (kes oli tollal sotsialist) kaitse korraldamise nimel vajadust hälbida legaalsest traditsioonist:

Me vajame nüüdseks uusi meetodeid. Relvajõududele vastuhakkamiseks vajame ka ise relvajõude. Seega peame Itaalias moodustama „proletaarse punaarmee“. Paraku on sündmused meid piisavalt õpetanud ja mõned meist on seda algusest peale kinnitanud: fašismi saab lüüa sellesama vägivallaga, millesse ta meid ise tirinud on. Kristlik resignatsioon, mida pooldavad reformistliku meetodi juhid, on muutnud vaenlase julgemaks ja saanud saatuslikeks meie organisatsioonidele. … Proletaarlased vajavad uut kaitse- ja lahinguviisi: „oma armeed“. Meie jõud peavad organiseeruma ja end ise vabatahtlikult distsiplineerima. Töölistest peavad saama sõdurid, küll proletaarsed sõdurid, kuid siiski sõdurid. … Kodanlus ei loonud meie ründamiseks parteid – see olnuks ebapiisav –, vaid relvastatud organi, oma armee: fašismi. Meie peame tegema sedasama.56

Eelkõige on meelevaldne Hayeki poolt valitud lähtekoht. Me võime tema viidatud alguspunktist (sotsialistlike parteide moodustamisest) hõlpsasti ajas tagasi liikuda. Taas kord puutume kokku dialektikaga, mis oli esile kerkinud juba Prantsuse revolutsiooni päevil: kui rahva jakobiinlik osa kujutas endast vastust kodanlike maaomanike Rahvuskaardi-monopolile, siis jeunesse dorée oli kodanlike maaomanike vastus rahvale kuulunud organiseeritud revolutsioonilise partei monopolile. Sellest kokkupõrkest oli liberalismi kuulutav valitsev klass ainult näiliselt puudu: Prantsusmaal 20. sajandi alguses moodustunud protofašistlik organisatsioon toimis „abipolitseina“ riigivõimu ja valitseva klassi heaks.57

Sarnane dialektika kujuneb välja ka ametiühingutega seoses. Mõistagi – nagu märkis juba Adam Smith – ei ole kapitalistidel neid vaja58. Ja ometi järgnesid marksismist ja enam või vähem radikaalsetest opositsiooniliikumistest inspireeritud ametiühingutele kirikust ning hiljem isegi fašistlikust ja natsistlikust liikumisest inspireeritud ametiühingud. Lõpuks sünnivad koguni kapitali „ühingud“.

Hayeki tõlgendus, mis viib kokku ja assimileerib kaks „tõsiasja“ (ühelt poolt sotsialistide ja kommunistide apelleerimine sõjaväele-parteile ja kirikule-parteile ning teiselt poolt fašistide ja natside samasugune apellatsioon), osutub seega positivistlikust ebausust mõjutatuks. Ning just see ebausk kujutab endast kokkuvõttes praeguse totalitarismiteooria alust. Hayeki loogika kohaselt võiksime isegi Roosevelti ja Hitleri ühte patta panna: on ju ometi vaieldamatu „tõsiasi“, et mõlemad kasutasid tanke, sõjalennukeid ja laevu!

Teisest küljest ei piirdunud Hitler oma võitluseks relvi sepistades üksnes sotsialistide ja kommunistlike parteide vaatlemisega. Mõistes hukka traditsiooniliste kodanlike parteide võimetuse mõjutada rahvast, kes jäi seega kaitsetult õõnestustegevuse ja ülestõusude mõju alla, võttis Hitler nõuks õppida mitte üksnes sotsiaaldemokraatialt, vaid ka katoliku kirikult, mida ta kõigest hoolimata imetles selle võime pärast haarata kaasa masse ja värvata kaadrit isegi kõige vaesematest ühiskonnaklassidest.59

Eriti ülistas Führer vaimulikke ordusid: „Himmleriga muutus SS selleks erakordseks kaitseüksuseks, mis on ideele pühendunud ja surmani ustav. Himmleris näen ma meie Ignatius Loyolat“60. Jesuiitide ordut kiitis juba Joseph de Maistre ainsa organisatsioonina, mis suudab seista vastu revolutsioonilisele vabamüürlusele61, ja Cecil Rhodes kasutas seda hiljem eeskujuna oma imperialistlikule „saladuskatte abil valitsemise“ ideele62, nagu osutab Arendt. Nüüd nähti selles ordus võimekast, distsiplineeritud ja pühendunud kaadrist koosnevat organisatsiooni, mida on tarvis 20. sajandi kontrrevolutsioonilisel kodusõjal. Kas peaksime niisiis seostama vabamüürlaste loože, Societas Jesu’t ja Schutzstaffeln’it?

Rassiriik ja eugeenika: Ameerika Ühendriigid ja Kolmas Riik

Meie määratlus Kolmandast Riigist jääks üsna kesiseks, kui piirduksime vaid selle totalitaarse iseloomu väljatoomisega, viidates esmajoones üheparteivalitsuse nähtusele. Üheparteidiktatuuride juhtide koha pealt poleks raske paigutada Hitlerit Stalini, Mao, Dengi, Ho Chi Minhi, Nasseri, Ataturki, Tito, Franco ja teiste seesuguste kõrvale, kuid see pedantlik toiming on konkreetse ajaloolise analüüsina üsna puudulik. Ja isegi kui eristame kahte „totalitaarset“ juhti Stalinit ja Hitlerit „autoritaarsest“ Mussolinist, kelle võimu piiras Vatikani ja kiriku juuresolek, ei ole me ikkagi kuigivõrd edusamme teinud. Edasiliikumise asemel kujutab see argument endast kõrvalekaldumist: me oleme tahtmatult liikunud ideoloogia juurest täiesti teise sfääri, olemasolevate reaalsuste ja faktide juurde, mis ei sõltu fašismi ideoloogilistest ja poliitilistest valikutest.

Kolmanda Riigi puhul on üsna keeruline öelda selle kohta midagi kindlat ja konkreetset, mainimata rassilisi ja eugeenikaprogramme. Ja need programmid juhatavad meid vägagi erinevas suunas sellest, mille pakub välja totalitarismi kategooria. Vahetult pärast oma võimuletulekut kandis Hitler hoolt selle eest, et selgitada aarialaste ning juutide ja endiselt Saksamaal elavate üksikute mulattide positsiooni erinevust (Esimese maailmasõja lõpus olid Prantsuse armeesse kuuluvad värviliste väeosad osalenud riigi okupeerimises) ka juriidilisel tasandil. Teisisõnu, üks natside programmi põhiaspekte oli rassiriigi ülesehitamine. Ja millised olid tol ajal rassiriigi võimalikud eeskujud? Lõuna-Aafrikast enamgi kujutasid just USA lõunaosariigid endast esmast eeskuju. Veel 1937. aastal viitas Alfred Rosenberg otsesõnu Lõuna-Aafrikale: oli tore, et see jäi „põhjamaalaste“ ja valgete kätesse (tänu asjakohastele „seadustele“ mitte üksnes „indiaanlaste“, vaid ka „mustanahaliste, mulattide ja juutide“ vastu), ning see peaks toimima „kindla kaitsevallina“ „mustade ärkamise“ ohu vastu. Põhilist etaloni kujutasid endast aga Ameerika Ühendriigid, see „oivaline tulevikuriik“, mis oli sõnastanud hästi läbimõeldud „uue arusaama rassiriigist“, idee, mis tuleks nüüd „noorusliku tarmuga“ ellu viia, saates maalt välja ja pagendades „musti ja kollaseid“.63 Tasub vaid heita pilk Nürnbergi seadustele, et näha analoogiat teisel pool Atlandi ookeani valitseva olukorraga: Saksamaal olid ilmselgelt eelkõige juudi päritolu sakslased need, kes hõivasid afroameeriklaste koha. „Ameerika Ühendriikides,“ kirjutas Rosenberg 1937. aastal, „asub neegriküsimus kõigi elutähtsate küsimuste tipus“ ning kui võrdsuse absurdne põhimõte on mustanahaliste puhul ükskord kõrvaldatud, pole mingit põhjust, miks ei peaks nad jõudma „samasugusele järeldusele ka kollaste ja juutide koha pealt“64. Ka Saksa kontinentaalse impeeriumi loomise plaani osas pidas Hitler silmas Ameerika Ühendriikide eeskuju, mida ta ülistas selle „erakordse sisemise tugevuse“ eest65: Saksamaad kutsuti üles seda eeskuju järgima, laienedes Ida-Euroopasse kui teatud laadi Kaug-Läände ja koheldes „põlisrahvaid“ samamoodi, nagu koheldi punanahku66.

Me jõuame samale järeldusele, kui uurime eugeenikat. Nagu üldiselt teada, võlgneb Kolmas Riik selle „uue teaduse“ eest tänu Ameerika Ühendriikidele, kus eugeenikat, mille leiutas 19. sajandi teisel poolel Francis Galton (Darwini nõbu), saatis ülim populaarsus. Juba tükk aega enne Hitleri võimuletulekut, Esimese maailmasõja eelõhtul, ilmus Münchenis raamat Die Rassenhygiene in den Vereinigten Staaten von Nordamerika („Rassiline hügieen Põhja-Ameerika Ühendriikides“), mis osutas juba oma pealkirjas Ameerika Ühendriikidele kui „rassilise hügieeni“ eeskujule. Autor, Géza von Hoffmann, Austria-Ungari impeeriumi asekonsul Chicagos, kiitis USAd „mõtteselguse“ ja „puhta praktilise mõtlemise“ eest, mida see oli ilmutanud, astudes tarviliku energiaga vastu ülimalt olulisele probleemile, mida nõnda sageli eirati: rassidevahelist seksuaalset läbikäimist ja abielu keelavate seaduste rikkumist võis karistada kuni kümneaastase vanglakaristusega, sealjuures võis süüdi mõista mitte üksnes teo toimepannud inimesi, vaid ka nende kaasosalisi67.

Veel pärast natside võimuletulekut väitsid rassiideoloogid ja „-teadlased“ endiselt, et „ka Saksamaal on paljugi õppida põhjaameeriklaste poolt tarvitusele võetud meetmetest: nad teavad, mida teevad“68. Väärib mainimist, et see ei olnud ühepoolne suhe. Pärast Hitleri võimuletulekut hakkasid Ameerika eugeenika-liikumise kõige radikaalsemad järgijad nägema Kolmandas Riigis eeskuju ning isegi reisisid sinna ideoloogilisele ja uurimisotstarbelisele palverännakule69.

Nüüd tuleks endalt küsida: miks peaks natsistliku režiimi määratlemisel olema üheparteidiktatuuri argument kaalukam kui rassilise ja eugeenilise ideoloogia ning praktika oma? Nimelt sellest sfäärist pärinesid natsismi diskursuse kesksed kategooriad ja põhiterminoloogia. See peab paika mõiste Rassenhygiene puhul, mis on põhimõtteliselt saksa tõlkevaste „eugeenikale“, Inglismaal leiutatud ja edukalt Ameerika Ühendriikidesse eksporditud uuele teadusele. Ent võib tuua veelgi sensatsioonilisemaid näiteid. Rosenberg väljendas oma imetlust ameerika autori Lothrop Stoddardi vastu, kellele ta omistas mõiste Untermensch vermimise, mis oli juba 1925. aastal figureerinud tema kolm aastat varem New Yorgis avaldatud raamatu Revolt against Civilization: The Menace of the Under Man („Mäss tsivilisatsiooni vastu: Alaminimeste oht“) saksakeelse tõlke alapealkirjas70. Enda kasutuselevõetud terminiga, nagu Stoddard ise selgitas, pidas ta silmas kapitalistliku metropoli sees või väljas elavate „metslaste ja barbarite“ massi, kes on „põhimõtteliselt tsiviliseerimatud ja tsivilisatsiooni suhtes parandamatult vaenulikud“ ning kelle suhtes tuleb midagi lõplikult ette võtta71. Ameerika Ühendriikides nagu mujalgi maailmas oli see vajalik, et kaitsta „valgete ülimust“ „värviliste tõusulaine“ eest: värvilisi õhutas vastuhakule bolševism, „see ülejooksik, reetur seespool väravaid“, mis ei jõudnud oma kurikavala propaganda abil mitte üksnes kolooniatesse, vaid ka meie enda Ameerika Ühendriikide „musta vööndisse“72. Nende teooriate erakordne edu on üsna mõistetav. Veel enne Rosenbergi entusiastlikku kiidulaulu oli Stoddard pälvinud kahe Ameerika presidendi (Hardingu ja Hooveri) tunnustuse ning hiljem tervitati ja imetleti teda Berliinis, kus ta ei kohtunud mitte üksnes natsistliku eugeenika kõige nimekamate esindajatega, vaid ka režiimi kõrgeimate ametnikega, sealhulgas Adolf Hitleriga73, kes oli juba teinud algust oma kampaaniaga Untermensch’ide detsimeerimiseks ja allaheitmiseks.

Veel üks termin väärib lähemat vaatlemist. Me nägime, et Hitleri jaoks kujutas valgete ekspansioon Kaug-Läände endast eeskuju. Vahetult pärast Poolasse sissetungimist võttis Hitler ette selle tükeldamise: üks pool liideti otseselt Suure Riigiga (ja poolakad saadeti sealt välja), samas kui ülejäänu moodustas „kindralkubermangu“, kus poolakas pidid kindralkuberner Hans Franki deklaratsiooni kohaselt elama „teatavat laadi reservaadis“ (nad „allusid Saksa jurisdiktsioonile“, olemata „Saksa kodanikud“)74. Ameerika mudelit jäljendati siin otse pedantlikul moel.

Vähemalt alguses kavatses Kolmas Riik luua ka Judenreservat’i, „juutidele mõeldud reservaadi“, mis pidi taas kord põhinema nende reservaatide eeskujul, kuhu olid eraldatud põlisameeriklased. Ja mis puudutab väljendit „lõplik lahendus“, siis ei kerkinud see kõigepealt esile mitte Saksamaal, vaid Ameerika Ühendriikides, olgugi et see viitas seal „neegriküsimusele“, mitte „juudiküsimusele“75.

Niisamuti ei ole üllatav, et „totalitarism“ leidis oma kõige kontsentreerituma väljenduse riikides, mis olid kaasatud nn teise kolmekümneaastasesse sõtta, seega on mõistetav, et natsid laenasid rassiriigi loomise püüdluses oma inspireerivad motiivid, kategooriad ja põhiterminoloogia sellelt ajalooliselt kogemuselt, millele kuulus nende elementide kõige rikkalikum pärand – tegemist on selle ajaloolise kogemusega, mille omandasid valged ameeriklased oma suhtluses põlis- ja afroameeriklastega. Mõistagi ei tohiks silmist kaotada kõiki muid erinevusi, mis puudutavad valitsust, seadusi, riigivõimu piiramist (valge elanikkonna suhtes) jne. Kuid see ei muuda tõsiasja, et Kolmas Riik kujutas endast katset luua totaalse sõja ja rahvusvahelise kodusõja kaudu Saksamaale alluvat valgel ülimusel põhinevat üleilmset režiimi, kasutades selleks eugeenilisi, sotsiaalpoliitilisi ja sõjaväelisi meetmeid.

Natsismi tuumaks on arusaam Herrenvolk’ist, mis on seotud USA lõunaosariikidele omase rassiteooria ja -praktikaga ning üldisemalt lääne koloniaaltraditsiooniga. Just seda arusaama ründas Oktoobrirevolutsioon: pole juhus, et revolutsioon kutsus „kolooniates elavaid orje“ üles purustama oma ahelaid. Üldine totalitarismiteooria keskendub ainuüksi nendele sarnastele meetoditele, mida omistatakse kahele vastasele, ning väidab sealjuures, et need pärinevad oletatavast ideoloogilisest sugulusest, osutamata põrmugi tegelikule olukorrale ega geopoliitilisele kontekstile.

Teel totalitarismi kategooria ümberdefineerimise poole

Totalitarismi kategooria peamine viga seisneb tõsiasjas, et see teisendab teatud kindlate omadustega seotud empiirilise kirjelduse üldiseks loogiliseks deduktsiooniks. On lihtne märgata sarnasusi Stalini juhitud Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel. Nendest lähtudes on võimalik konstrueerida üldine kategooria (totalitarism) ja tuua välja selle nähtuse olemasolu nimetatud kahes riigis. Selle kategooria muutmine võtmeks, mille abil seletada nendes kahes riigis aset leidnud poliitilisi protsesse, on aga õigustamatu hüpe. Säärase liigutuse meelevaldsus peaks olema ilmselge, ja seda kahel peamisel põhjusel. Neist esimest oleme juba käsitlenud: üheparteidiktatuuri puudutavaid analoogiaid Nõukogude Liidu ja Kolmanda Riigi vahel loetakse vaikimisi otsustavaks, samas kui analoogiaid eugeenika ja rassipoliitika tasandil (mis viiksid hoopis teistsuguste seosteni) eiratakse või jäetakse kõrvale.

Keskendugem nüüd teisele põhjusele. Isegi kui võtame vaatluse alla üheparteidiktatuuri nendes kahes riigis, siis miks peaksime osutama neile kahele ideoloogiale, mitte poliitilise olukorra sarnasusele (püsivalt erakorralistele oludele) või geopoliitilisele kontekstile (eripärasele haavatavusele), millega need kaks riiki silmitsi seisid? Ma olen täiesti veendunud, et totalitarismi fenomeni puhul ei saa otsustavaks mitte üksnes ideoloogiad ja poliitilised traditsioonid, vaid ühtlasi ja üsna suurel määral ka objektiivne situatsioon.

Selles mõttes võib olla kasulik mõelda sõna „totalitarism“ algupära peale. Kaks aastat pärast Oktoobrirevolutsiooni vallapuhkemist, Esimese maailmasõna järellaines, kerkis esile „revolutsioonilise totalismi“ [revolutionärer Totalismus] kriitika76. Omadussõna kasutus näis viitavat ka teistlaadi kui revolutsioonilise totalismi olemasolule. Kuigi väljend osutas otseselt liigile („revolutsiooniline totalism“), seostub genus (totalism) – olgugi kaudselt – ühe teise liigiga, nimelt sõjalise totalismiga. Tõepoolest, kasutatav nimisõna (mis eelneb hilisemale terminile „totalitarism“) paigutati otse omadussõna järele, mis hakkas 1914. aastast alates kõikjal kajama. Räägiti „totaalsest mobilisatsioonist“ ning mõni aasta hiljem „totaalsest sõjast“ ja isegi „totaalsest poliitikast“77. „Totaalne poliitika“ oli selline poliitika, mis suutis seista silmitsi „totaalse sõjaga“. Kas ei olnud ka see mitte tegelik mõte, mida oleks tulnud omistada totalitarismi kategooriale? Nii Mussolini kui ka Hitler teatasid selgesõnaliselt, et nende juhitud liikumised ja režiimid on sõjast välja kasvanud, ning sõda määras vältimatult ära nende liikumiste vastu valla puhkenud revolutsiooni nagu ka sellest tulenenud poliitilise režiimi.

Sellisel juhul muutub Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa seostamine totalitarismi väljendustena par excellence lausa labaseks: kus mujal oleks totaalsele sõjale vastav poliitiline režiim pidanud oma fundamentaalses tunnustes avalduma kui mitte neis kahes riigis, mis olid nn teise kolmekümneaastase sõja keskmes? Ei olnud sugugi üllatav, et koonduslaagri institutsioon võttis siin märksa jõhkrama vormi kui näiteks Ameerika Ühendriikides, mida kaitses sissetungi ohu eest ookean ning mille kaotused ja kahjud olid märksa väiksemad nendest, mida kannatasid ülejäänud sõjas osalevad riigid. Umbes sada viiskümmend aastat varem, uue föderaalse konstitutsiooni käikulaskmise eelõhtul, oli Alexander Hamilton selgitanud, et võimu piiramine ja valitsuse loomine seaduse alusel oli õnnestunud kahes saareriigis, mida kaitses rivaalitsevate jõudude eest meri. Kui Unioon peaks läbi kukkuma ja selle varemeist tõuseks ka Ameerikas euroopalik riikide süsteem, kerkiksid esile – nagu hoiatas Hamilton – alaline sõjavägi, tugev keskvõim ja isegi absolutism. 20. sajandil ei kujutanud saarel paiknemine, olgugi et see pakkus endiselt teatud määral kaitset, endast enam ületamatut takistust: pärast suurte Euroopa ja Aasia jõudude vastu peetud totaalset sõda kogesid ka Ameerika Ühendriigid totalitarismi tõusu. Seda näitasid terroristlikud seadused, mille eesmärk oli põrmustada igasugune vastuseis, ning eelkõige totalitarismile kõige iseloomulikuma institutsiooni, koonduslaagri ilmumine.

Võib väita, et Nõukogude Liidu ja Kolmanda Riigiga võrreldes olid Prantsuse ja Ameerika Ühendriikide koonduslaagrid märksa leebemad (kuigi oleks pinnapealne ja vastutustundetu pidada neid tühiasjaks). Sellegipoolest ei saa mööda tõsiasjast, et vastuvõetav teooria peab suutma seletada selle institutsiooni ilmumist kõigis neljas riigis, sealhulgas neis, kus kehtis liberaalne süsteem, ning see peab tegema selgeks, mil määral sõltuvad erinevused ideoloogilisest lahknevusest või siis objektiivse situatsiooni ja geopoliitilise konteksti lahknevusest. Tõeliselt rahuldav teooria peab suutma seletada ka koonduslaagreid, kuhu liberaalne läänemaailm tervikuna eraldas kolooniates elavad põliselanikud (kes kujutasid sajandite vältel endast totaalse sõja sihtmärki). Ja üldisemalt peab see suutma seletada, miks on riigil alates Esimese maailmasõja vallapuhkemisest – ka liberaalsetes maades – „õiguspärane“ võim oma kodanike elu, surma ja vabaduse üle, kui kasutada Weberi enda sõnu. Rääkimata sellest, et pakkuda vastust, ei suuda praegusaegne totalitarismiteooria isegi mitte probleemi sõnastada.

Performatiivne vastuolu ja sõja ideoloogia tänapäevases totalitarismiteoorias

Marx külvas maha temast mõjutatud kommunistliku totalitarismi seemned: sellist arusaama võib kohata Arendti töödes külma sõja algusest peale ja nüüdseks on see kujunenud praeguse totalitarismiteooria lahutamatuks osaks. Kui aga parafraseerida Weberi kuulsat väljendit ajaloolise materialismi kohta, ei kujuta teooria mittesüütuse teooria endast taksot, kuhu saab oma äranägemise järgi sisse istuda ja sealt jälle välja astuda. Millist rolli mängisid siis üldlevinud totalitarismiteooria ja totalitarismi vastu võitlemise lipukiri selles veresaunas, mis nõudis 1965. aastal sadade tuhandete kommunistide elu Indoneesias? Ja mis puudutab Ladina-Ameerika lähisajalugu, siis selle kõige mustemad hetked ei ole seotud mitte „totalitarismiga“, vaid võitlusega totalitarismi vastu. Kui tuua vaid üksainus näide, siis mõne aasta eest süüdistas nn tõekomisjon Guatemalas CIAd selles, et viimane oli olulisel määral aidanud sõjaväelisel diktatuuril panna toime genotsiidiakte maajade vastu, kes olid süüdi poolehoiu ülesnäitamises Washingtoni toetatud režiimi vastaste suhtes78.

Teisisõnu, kas ei ole üldlevinud totalitarismiteooria oma vaikimise ja represseeritud ideedega ise muutunud sõja, totaalse sõja ideoloogiaks, mis on aidanud suurendada õudusi, mida ta justkui hukka mõistis, langedes seeläbi traagilisse performatiivsesse vastuollu?

Tänapäeval kohtame pidevalt islami pihta suunatud halvakspanu „religioosse totalitarismi“79 või „uue totalitaarse vaenlase, terrorismi“80 suhtes. Külma sõja aegne keelekasutus on uuenenud elujõuga taas välja ilmunud, nagu näitab ka Ameerika senaatori Joseph Liebermani poolt Saudi-Araabiale tehtud hoiatus: vältige islamistliku totalitarismi peibutust ja ärge laske „teoloogilisel raudsel eesriidel“ end läänemaailmast ära lõigata81. Olgugi et sihtmärk on muutunud, toimib totalitarismi hukkamõistmine endistviisi täiuslikult kui läänemaailma vaenlaste vastu suunatud sõja ideoloogia. Ja see ideoloogia õigustab Genfi konventsiooni rikkumist, Guantanamo Bay vangide ebainimlikku kohtlemist, iraaklastele ja muudele rahvastele osaks saanud embargot ja kollektiivset karistust nagu ka palestiinlastele valmistatud kannatusi. Võitlus totalitarismi vastu aitab seadustada ja teisendada seda totaalset sõda, mida peetakse läänemaailmale võõraste „barbarite“ vastu.

Ilmunud aastal 2004 ajakirjas Historical Materialism (PDF).

Viited

1 Pombeni 1977, lk 324–5. Minu kursiiv.

2 Horkheimer and Adorno 2002, lk 43, 67–8.

3 Weil 1990, lk 218–19.

4 Weil 1990, lk 204, 206.

5 Talmon 1960, lk 4.

6 Hayek 1986, lk 8–9.

7 Hayek 1986, lk 85.

8 Hayek 1960, lk 55.

9 Hayek 1986, pt VII.

10 Wittfogel 1959.

11 Popper 1966, kd 1, lk 1.

12 Ruge-Schumann 1977, lk 82.

13 Goebbels 1991, kd 2, lk 163, 183.

14 Scarfoglio 1999, lk 22.

15 Arendt 1989, lk 87.

16 Commager 1963, kd 2, lk 525.

17 Vt Mao vaidlust Ameerika riigisekretäri Dean Achesoniga (kõne pärineb 1949. aasta 28. augustist).

18 Mann 1951.

19 Arendt 1958, lk 176, 160.

20 Arendt 1958, lk 176, 183.

21 Arendt 1958, lk 131, 133–4, 216.

22 Arendt 1958, lk 211, 212, 213.

23 Young-Bruehl 1984, lk 158.

24 Arendt, 1989, lk 193.

25 Arendt 1978c, lk 149.

26 Arendt 1978a, lk 110.

27 Gleason 1995, lk 112–3, 257, märkus 30.

28 Arendt 1978b, lk 59.

29 Hofstadter 1982, kd II, lk 439.

30 Arendt 1958, lk 308–9.

31 Arendt 1958, lk 311.

32 Hofstadter 1982, kd II, lk 428.

33 Arendt 1958, lk 318–9.

34 Arendt 1958, lk 319.

35 Mann 1991, lk 232–3.

36 Arendt 1963, lk 58–9.

37 Mann 1951.

38 Vt Chang 1997; Katsuichi 1999; Hicks 1995.

39 20. sajandi üldist ülevaadet vt Losurdo 1996 ja 1998.

40 Nolte 1978, lk 351.

41 Mosse 1964, passim.

42 Analüüsi Gobineau, Langbehni , Chamberlaini ja Le Boni kohta vt Losurdo 2002, pt 25, § 1.

43Hitler 1971, lk 382–3.

44 Hitler 1971, lk 345.

45 Hitler 1971, lk 421.

46 Hitler 1971, lk 442.

47 Hitler 1971, lk 443–5 ja passim.

48 Hitler 1971, lk 65, 352.

49 Vt Losurdo 2002, pt 33, § 2.

50 Friedrich-Brzezinski 1968, lk 21.

51 Vt Losurdo 1993, pt 5, § 4.

52 Chace 1998, lk 288.

53 Chen 1994, lk 181–6.

54 Hitler, 1971, lk 528–9.

55 Strada-Kulesov 1998, lk 53.

56 Del Carria 1970, kd 2, lk 224.

57 Nolte 1978, lk 119, 146–8.

58 Smith 1981, lk 67 (I raamat, pt VII).

59 Hitler 1971, lk 481–2.

60 Hitler 1952–4,kd I, lk 164.

61 Maistre 1984, lk 205.

62 Arendt 1958, lk 214.

63 Rosenberg 1937, lk 666, 673.

64 Rosenberg 1937, lk 668–9.

65 Hitler 1971, lk 153–4.

66 Vt Losurdo 1996, pt 5, lk 6.

67 Hoffmann 1913, lk ix, 67–8.

68 Günther 1934, lk 465.

69 Vt Kühl 1994, lk 53–63.

70 Rosenberg 1937, lk 214.

71 Stoddard 1925a, lk 23–4.

72 Stoddard 1925b, lk 220–1.

73 Selle kohta vt Kühl 1994, lk 61. President Hardingu kiitvat kommentaari on tsiteeritud Stoddard 1925b prantsuskeelse tõlke alguses.

74 Ruge-Schumann 1977, lk 36.

75 Vt Losurdo 1998, lk 8–10.

76 Paquet 1919, lk 111. Nolte 1987, lk 563 on sellele tähelepanu juhtinud.

77 Ludendorff 1935, lk 35 ja passim. Totaalse mobilisatsiooni motiiv on selgelt seotud eeskätt Ernst Jüngeriga.

78 Navarro 1999.

79 Friedman 2001.

80 Spinelli 2001.

81 Dao 2002, lk 4.

Kirjandus

Arendt, Hannah 1958 [1951], The Origins of Totalitarianism, New York: Meridian Books.

Arendt, Hannah 1963, On Revolution, New York: The Viking Press.

Arendt, Hannah 1978a [1946], ‘The Moral of History’, in Arendt 1978d.

Arendt, Hannah 1978b [1943], ‘We Refugees’, in Arendt 1978d.

Arendt, Hannah 1978c [1945], ‘Zionism Reconsidered’, in Arendt 1978d.

Arendt, Hannah 1978d, The Jew as Pariah: Jewish Identity and Politics in the Modern Age, New York: Grove Press.

Arendt, Hannah 1989 [October-November 1942], ‘Die Krise des Zionismus’, in Essays & Kommentare, Volume 2, edited by E. Geisel and K. Bittermann, Berlin: Tiamat.

Chase, James 1998, Acheson: The Secretary of State Who Created the American World, New York: Simon & Schuster.

Chang, Iris 1997, The Rape of Nanking: The Forgotten Holocaust of World War II, New York: Basic Books.

Chen, Jian 1994, China’s Road to the Korean War: The Making of Sino-American Confrontation, New York: Columbia University Press.

Commager, Henry S. (ed.) 1963, Documents of American History, New York: Appleton-Century-Crofts.

Dao, James 2002, ‘U.S. Dismay With Saudis Fuels Talk of a Pullout’, International Herald Tribune, 17 January: 1, 4.

Del Carria, Renzo 1970 [1966], Proletari senza rivoluzione: Storia delle classi subalterne in Italia dal 1860 al 1950, Milano: Edizioni Oriente.

Friedman, Thomas L. 2001, ‘World War III Is Against Religious Totalitarianism’, International Herald Tribune, 28 November.

Friedrich, Carl J. and Zbigniew K. Brzezinski 1968 [1956], Totalitarian Dictatorship and Autocracy, Cambridge, MA.: Harvard University Press.

Gleason, Abbott 1995, Totalitarianism: The Inner History of the Cold War, Oxford: Oxford University Press.

Goebbels, Joseph 1991 [1971–2], Reden 1932–1945, edited by Helmut Heiber, Bindlach: Gondrom.

Günther, Hans S.R. 1934 [1922], Rassenkunde des Deutschen Volkes, München: Lehmanns.

Hayek, Friedrich 1960, The Constitution of Liberty, Chicago: Chicago University Press.

Hayek, Friedrich 1986 [1944], The Road to Serfdom, London: Ark Paperbacks.

Hicks, George 1995, The Comfort Women: Sex Slaves of the Japanese Imperial Forces, London: Souvenir Press.

Hitler, Adolf 1952–4, Libres Propos sur la Guerre et la Paix, edited and translated by François Genoud, Paris: Flammarion.

Hitler, Adolf 1971 [1925–7, 1939], Mein Kampf, translated by Ralph Manheim, Boston: Houghton Mifflin Co.

Hoffman, Géza von 1913, Die Rassenhygiene in den Vereiningten Staaten von Nordamerika, Munich: Lehmanns.

Hofstadter, Richard 1982 [1952], Great Issues in American History: A Documentary Record, 2 vols., New York: Vintage Books.

Horkheimer, Max and Theodor W. Adorno 2002 [1944], Dialectic of Enlightenment, translated by Edmund Jephcott, Stanford: Stanford University Press.

Katsuichi, Honda 1999, The Nanjing Massacre, translated by Karen Sandness, New York: M.E. Sharpe.

Kühl, Stefan 1994, The Nazi Connection: Eugenics, American Racism and German National Socialism, Oxford: Oxford University Press.

Losurdo, Domenico 1993, Democrazia o bonapartismo: Trionfo e decadenza del suffragio universale, Turin: Bollati Boringhieri.

Losurdo, Domenico 1996, Il revisionismo storico: Problemi e miti, Rome: Laterza.

Losurdo, Domenico 1998, Il peccato originale del Novecento, Rome: Laterza.

Losurdo, Domenico 2002, Nietzsche, il ribelle aristocratico: Biografia intellettuale e bilancio critico, Turin: Bollati Boringhieri.

Ludendorff, Erich 1935, Der totale Krieg, Munich: Ludendorffs Verlag.

Maistre, Joseph de 1984 [1810, 1884], ‘Cinq lettres sur l’éducation publique en Russie’, in Oeuvres completes, Volume 8, Hildesheim-Zürich-New York: Olms.

Mann, Golo 1951, ‘Vom Totalen Staat’, Die Neue Zeitung-Die amerikanische Zeitung in Deutschland, 247, 20/21 October: 14.

Mann, Golo 1991 [1986], Erinnerungen und Gedanken: Eine Jugend in Deutschland, Frankfurt a. M.: Fischer.

Mao, Tsetung, ‘Why It Is Necessary to Discuss the White Paper’, available at: <http://www.maoism.org/msw/vol4/mswv4_68.htm.&gt;.

Mosse, George L. 1964, The Crisis of German Ideology: Intellectual Origins of the Third Reich, New York: Groset & Dunlap.

Navarro, Mireya 1999, ‘U.S. Aid and “Genocide”: Guatemala Inquiry Details CIA’s Help to Military’, International Herald Tribune, 27/28 February: 3.

Nolte, Ernst 1978 [1963], Der Faschismus in seiner Epoche, Munich: Piper.

Nolte, Ernst 1987, Der europäische Bürgerkrieg 1917–1945: Nationalsozialismus und Bolschewismus, Frankfurt a. M.: Ullstein.

Paquet, Alfons 1919, Im Kommunistischen Rußland: Briefe aus Moskau, Jena: Diederichs.

Pombeni, Paolo (ed.) 1977, Socialismo e cristianesimo 1815–1975, Brescia: Queriniana.

Popper, Karl R. 1966 [1943], The Open Society and its Enemies, Volume 1, Princeton: Princeton University Press.

Rosenberg, Alfred 1937 [1930], Der Mythus des 20 Jahrhunderts, Munich: Hoheneichen.

Ruge, Wolfgang and Wolfgang Schumann (eds.) 1977, Dokumente zur deutschen Geschichte: 1939–1942, Frankfurt: Rödelberg.

Scarfoglio, Carlo 1999 [1937], Dio stramaledica gli Inglesi: L’Inghilterra e il continente, Milan: Barbarossa.

Smith, Adam 1981, An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations, Indianapolis: Liberty Classics.

Spinelli, Barbara 2001, ‘Vizi e virtù di un’alleanza’, La Stampa 25 Novembre: 1.

Stoddard, Lothrop 1925a [1922], The Revolt against Civilization: The Menace of the Under Man, New York: Charles Scribner’s Sons [German translation by Wilhelm Heise, Der Kulturumsturz. Die Drohung des Untermenschen, Munich: Lehmanns, 1925].

Stoddard, Lothrop 1925b [1920], The Rising Tide of Color Against White-World-Supremacy, New York: Charles Scribner’s Sons.

Strada, Vittorio 1998, ‘Totalitarismo e storia’, in Il fascismo russo, edited by Sergej Kulesov and Vittorio Strada, Venice: Marsilio.

Talmon, Jacob L. 1960 [1952], The Origins of Totalitarian Democracy, New York: Frederick A. Praeger.

Young-Bruehl, Elisabeth 1984 [1982], Hannah Arendt: For Love of the World, New Haven: Yale University Press.

Weil, Simone 1990, Sulla Germania totalitarian, edited by Giancarlo Gaeta, Milan: Adelphi.

Wittfogel, Karl A. 1959 [1957], Oriental Despotism: A Comparative Study of Total Power, New Haven: Yale University Press.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s