Marx/Engels pidevast revolutsioonist

Nad peavad äärmise piirini viima ettepanekud, mida on teinud demokraadid, kes muidugi ei tegutse revolutsiooniliselt, vaid ainult reformistlikult; nad peavad need nõudmised muutma otsesteks rünnakuteks eraomandusele. Kui näiteks väikekodanlased teevad ettepaneku raudteed ja vabrikud välja osta, siis peavad töölised nõudma, et riik need raudteed ja vabrikud kui reaktsionääride omandi lihtsalt konfiskeeriks, ilma igasuguse hüvituseta. Kui demokraadid soovitavad proportsionaalset maksu, siis peavad töölised nõudma progressiivset; kui demokraadid ise soovitavad mõõdukalt progressiivset maksu, siis peavad töölised nõudma maksu, mille määrad kasvavad nii kiiresti, et suurkapital peab sealjuures hukkuma; kui demokraadid nõuavad riigivõlgade reguleerimist, siis peavad töölised nõudma, et riik kuulutataks pankrotti. Järelikult peavad tööliste nõudmised kõikjal muutuma vastavalt demokraatia järeleandmistele ja abinõudele.

Keskkomitee läkitus Kommunistide Liidule, 1850

(Täielik tekst inglise keeles)

//

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s