Lenin revolutsioonilisest tõukest

Näide: Inglismaa. Me ei või teada – ja keegi ei suuda ette kindlaks teha – kui kiiresti seal puhkeb tõeline proletaarne revolutsioon ja mis on kõige suuremaks tõukeks, mis äratab, sütitab ja viib võitlusse väga laialdased, praegu veel uinuvad massid. Sellepärast oleme kohustatud tegema kogu oma ettevalmistustöö nõnda, et oleksid rautatud (nagu armastas öelda Plehhanov-kadunuke, kui ta oli marksist ja revolutsionäär) kõik neli jalga. On võimalik, et parlamendikriis on see, mis “murrab läbi”, mis “purustab jää”; on võimalik, et seda teeb kriis, mis tuleneb lootusetult umbsõlme läinud, üha valusamaks kujunevaist ja teravnevaist koloniaalseist ja imperialistlikest vastuoludest; on võimalik, et seda teeb mingi kolmas asi jne. Me ei räägi sellest, milline võitlus otsustab proletaarse revolutsiooni saatuse Inglismaal (see küsimus ei ärata kahtlust üheski kommunistis, see küsimus on meie jaoks lahendatud ja kindlasti lahendatud), me räägime sellest tõukest, mis paneb praegu veel uinuvad proletaarsed massid liikuma ja viib nad otseselt revolutsiooni lävele. Ärgem unustagem, et näit. kodanlikus Prantsuse vabariigis, olukorras, mis nii rahvusvaheliselt kui ka sisepoliitiliselt oli sada korda vähem revolutsiooniline kui praegu, piisas sellisest “ootamatust” ja sellisest “tühisest” tõukest, nagu üks reaktsioonilise militaristliku kliki paljudest tuhandetest aututest mahhinatsioonidest (Dreyfusi protsess), et viia rahvas kodusõja lävele!

Lenin, “Pahempoolsuse” lastehaigus kommunismis. Teosed, 31. köide.

Lenin klassivõitluse vormide mitmekesisusest

Missugused põhilised nõuded peab esitama iga marksist võitlusvormide küsimuse käsitlemisele? Esiteks, marksism erineb sotsialismi kõikidest primitiivsetest vormidest sellega, et ta ei seo liikumist mingi ühe kindlakskujunenud võitlusvormiga. Ta tunnistab kõige erinevamaid võitlusvorme, kusjuures ta ei “mõtle” neid “välja”, vaid ainult üldistab, organiseerib, annab teadliku sisu revolutsiooniliste klasside nendele võitlusvormidele, mis tekivad liikumise käigus iseenesest. Olles kahtlemata vaenulik igasuguste abstraktsete vormelite, igasuguste doktrinäärsete retseptide vastu, nõuab marksism tähelepanelikku suhtumist käimasolevasse massilisse võitlusesse, mis liikumise arenemisega, masside teadlikkuse kasvuga, majanduslike ja poliitiliste kriiside süvenemisega tekitab üha uusi ja üha mitmekesisemaid kaitse- ja pealetungimeetodeid. Sellepärast marksism kindlasti ei ütle ära mitte mingisugustest võitlusvormidest. Marksism ei piirdu ühelgi juhul võimalike ja ainult võitluse antud momendil olemasolevate vormidega, tunnistades, et uued, selle ajajärgu tegelastele tundmatud võitlusvormid on antud sotsiaalse konjunktuuri muutumise korral vältimatud. Selles suhtes marksism õpib, kui nii võib öelda, massi praktikast, on kaugel pretensioonist õpetada massidele kabineti “süstemaatikute” poolt väljamõeldud võitlusvorme. Me teame, – ütles näiteks Kautsky sotsiaalse revolutsiooni vorme käsitledes, – et lähenev kriis toob meile uusi võitlusvorme, mida me praegu ei suuda ette näha.

Teiseks nõuab marksism tingimata, et võitlusvormide küsimust käsitletaks ajalooliselt. Üles seada see küsimus väljaspool konkreetset ajaloolist olukorda tähendab mitte mõista dialektilise materialismi aabitsatõdesid. Majandusliku evolutsiooni erinevatel momentidel, sõltuvalt mitmesugustest poliitilistest, rahvuslik-kultuurilistest, eluolulistest jne. tingimustest, nihkuvad esiplaanile erinevad võitlusvormid, muutudes peamisteks võitlusvormideks, sellega seoses aga muutuvad omakorda ka teisejärgulised, kõrvalised võitlusvormid. Katsuda vastata jah või ei küsimusele teatud võitlusvahendi kohta, vaatlemata üksikasjaliselt antud liikumise konkreetset olukorda tema arenemise antud astmel, – tähendab täielikult lahkuda marksismi pinnalt.

Niisugused on kaks teoreetilist põhiteesi, millest me peame juhinduma…

V. I. Lenin, Partisanisõda. Teosed, 11. köide.

//